Kuidas ma 33aastaselt insuldi sain

Hei-hei!

Ilmselt paljud on kuulnud juba, et sattusin haigevoodisse:)

Tahtsin oma loo kirja panna, sest insult tabab noori inimesi harva, kuid seda siiski juhtub. Seetõttu on teavitustöö tervitatav. NB! See lugu on tõesti tõsi:) Jah, insuldi võib saada ka emaüsas asuv loode, rääkimata beebidest jne. 

Kuidas juhtus?

Mul oli koolis olnud raske nädal - kolm rasket eksamit. Laupäeval olid sugulase matused, kus lahkunu abikaasale kutsusin kiirabi.... Pea oli valutama nutetud ja olin õhtu lõpuks omadega täiesti läbi. Pühapäeval sain sõbrannalt abipalve, et ta on jäänud liiklusesse kinni ja kas saaksin minu kodust üle tee asuvasse spordiklubisse teda asendama minna. Trenni alguseni oli jäänud 25 minutit ja mina lebasin öösärgis veel voodis. Panin siis kiiresti riidesse ja läksin tundi andma. Saal oli rahvast täis, oli umbne ja palav. Treening oli läinud hästi, osalejad olid rõõmsad. Panin kõigile südamele, et nad palju vett tarbiksid. Näitasin oma pudelit ja ütlesin, et mina vist võidan veejoomise võistluse. Ütlesin, et ma ei taha kiirabi neile kutsuda, sest nad piisavalt vett ei joo (jah, oleks ma vaid teadnud, et mõned minutid pärast seda kutsun endale kiirabi:)). Olime lõpetanud aeroobse osa ja läksime põrandale jõuharjutusi tegema. Esimesena tegin kõhulihastele mõeldud harjutust. Suunasin treenitavad harjutust tegema, ise tõusin istukile, et harjutuse tehnikat selgitada. Mu enesetunne oli suurepärane. Järsku tundsin tunnet, mida on võimatu sõnadesse panna. Kellel on madal vererõhk, siis need teavad, mis tunne on, kui hommikul tõused voodist kiiresti püsti ja silme eest läheb mustaks ning peale tuleb suur nõrkus. Kui see tunne korrutada miljoniga, siis selline tunne tuli mulle peale. Viskasin end kohe selili. Nii kui olin selili jõudnud, oli mu vasak jalg kõrvale vajunud (enne olid mu jalad kõverdatud, põlved koos, nüüd aga järsku oli vasak jalg kõrvale vajunud). Kuulsin, kuidas vasak käsi iseenesest tõmbles mööda põrandat. Ma ei tundnud, aga kuulsin, et käis kolks-kolks-kolks. Tõstsin pea üles ja vaatasin oma vasakut jalga. Mõistsin, et jalg ei liigu. Seejärel sain aru, et mu vasak käsi on ka halvatud. Kogu kehas oli kerge värin. Sain aru, et mul oli olnud insult. Vasak käsi lõpetas suurema tõmblemise ära. Jube piinlik oli. Lootsin, et kõik on kõhulihaste treenimisega ametis olnud ja polnud mu tõmblemist näinud. Tunni lõpuni oli veel 20 minutit. Mõtlesin, et kuidagi pean ikka tunni lõpuni tegema. Ja uskuge või ärge uskuge, ma jätkasin tunni andmist:D (Varem olen 39,5-ga trenni andnud. Ja ühel korral kõhugripiga, oksekauss kõrval.) Mõtlesin, et ei saa ju niimoodi kliente pika ninaga jätta ja pean ikka tunni lõpuni tegema. Nuputasin, et mis harjutust ma saan teha, kui vasak kehapool halvatud on. Mõtlesin välja. Palusin vasakule küljele minna ja hakkasime paremat jalga tõstma. Selle aja jooksul hakkas mu vasak jalg jälle liikuma ning sain alumise jala tõstmist ka teha. Mõtlesin, et, huvitav, kas ma paremale küljele saan mindud. Sain. Võtsin parema käega vasakust käest kinni ja läksin paremale küljele. Vaatasin, kuidas vasak käsi täiesti lödilt oma elu elas ja suuuur hirm tekkis (või noh, pigem ikka suur hirm suurenes veelgi). Hakkasin rohkem mõtlema insuldi ajaliste piirangute peale. Igatahes tegin teise külje peal ka harjutused ära. Seejärel mõtlesin, et mis variandid mul veel on mingeid asendeid võtta nii, et kliendid aru ei saaks. Mõistsin, et ma värisen nii hullusti, et ilmselt on kõik juba aru saanud, et mul midagi viga on. Ja samas oleks vaja haiglasse ka ikkagi minna:) Ütlesin siis klientidele: "Teie tehke veel venitusharjutusi, mul on VEIDI halb olla." Seejärel oli mul plaan, et lähen võtan oma koti, lähen ruumist välja, istun maha ja kutsun endale rahus kiirabi. Mõistsin, et kuigi mu jalg juba liikus, olin liiga nõrk, et oma kotini kõndida või üldse püsti tõusta. Palusin siis kõige lähemal kliendil mu kott tuua. Mu parem käsi värises liiga palju, seetõttu palusin kliendil minu kotist telefon võtta ja 112 valida. Klient oli silmnähtavalt ärev, kui kuulis, et ma tahan hädaabisse helistada. Kui number valitud, siis võtsin telefoni paremasse kätte ja palusin häirekeskuse töötajal endale kiirabi saata. Mäletan, et kui 25aastaselt endale infarktikahtlusega kiirabi kutsusin (mul oli tegelikult reflukshaigus tol korral), siis mitte ei tahtnud töötaja mulle brigaadi välja saata - liiga noor. Sel korral aga läks õnneks. Ma ei pidanud pikalt seletama. Töötaja oli küll silmnähtavalt üllatunud, et ma kutsun ENDALE kiirabi ja ma olen KOLMKÜMMEND KOLM ja mu vasak kehapool on HALVATUD. Aga saatis kiiresti brigaadi välja. Spordiklubi kliendid tormasid mulle appi. Tuli välja, et trennis oli nii arst kui erakorralise meditsiini õde. Lisaks tulid appi ka tavalised kliendid, järgmise tunni treener. Arst katsus pulssi. Üks treenitav tegi veega pabereid märjaks ja asetas mu laubale (aitäh sulle!). Treener tegi aknad lahti ja tõi mulle vett (aitäh!). Olin liiga nõrk, et juua... Kõik lohutasid mind ja treener viskas veel ühe killu ka, mis OLI naljakas:) Kõik olid murelikud ning meeletult abivalmid. Ma ise olin ka selleks ajaks juba leppinud selle halvatud olemise häbiga ja ei lasknud end situatsioonist ja kohast häirida. Kiirabibrigaad jõudis MEELETULT kiiresti kohale. Aulike, Natalia ja Kevo - ilmselt maailma parim kiirabibrigaad. Noored, positiivsed, hoolivad, suure empaatiavõimega, targad, südamlikud ja mida kõike veel. Oli ilmselge, et insuldikas tuleb haiglasse viia. Kuna mu jalad küll liikusid, aga üldine jõud oli null, siis viidi mind kandetekiga kiirabiautosse. Appi tuli ka treener ja üks spordiklubi klient. Mõtlesin küll, et oleks võinud suveks ikka 20 kilo alla võtta, oleks kergem mind tassida olnud, aga noh... Arst helistas auto pealt haiglasse ette, et tuleb noor insuldikas. Vilkuritega toimetati mind haiglasse. Ma ei teadnudki, et vilkurite hääl autos nii tugev on. Kiirabiõde hoidis kätt minu käel ja nägi nii murelik ja kaastundlik välja, et tundus lausa, et ta mõttes palvetab minu pärast. Palvetasin siis ise ka. Minu esimene mõte oli, kui mõistsin, et võin suure tõenäosusega elu lõpuni halvatuks jääda: "Jumal tänatud, et ma nüüd psühholoogiks õpin." Haiglasse jõudes vaatas mind üle neuroloog. Rääkisin talle, et mu vasak käsi on TÄIESTI halvatud. Näitasin talle, et pöial ja nimetissõrm õige veidi liiguvad (need hakkasid liikuma juba spordiklubis). Arst palus mõlemad käed ette tõsta. Ma ei teadnud, kas sellise palve peale nutta või naera. Naeru ei tulnud igatahes. Ohkasin ja tõstsin parema käe ette. Seejärel võttis arst mu vasaku käe ja palus enda poole seda tõmmata. Vaatasin talle otsa sellise näoga, et kas ta teeb nalja või. Ta muidugi ootas ka, et äkki ikkagi tõmban käe enda poole. Sama lugu kordus siis endast eemale lükkamise palvega. Seejärel saadeti mind kompuutertomograafiasse. Kuulsin arste rääkimas, et kompuuter oli korras (tegelikult hiljem digiloost lugedes selgus, et ei olnud ikka päris korras) ja nad arvavad, et mul on hemipleegilise migreeni episood. Ma sain kreepsu. Ma olen halvatud ja nad arvavad, et see on migreenist!!! Mul isegi pea ei valutanud! Minu migreenid on nii nõrgad, et ma ei pea viimasel ajal isegi paratsetamooli võtma! Ja nad väidavad, et olen migreeni tõttu halvatud! Võimatu! Kohe, kui arst tuli, siis ütlesin, et kuulsin juba, ja seda ma küll ei usu, et ma migreenist halvatuks jäin. Arst ütles, et selline asi on tõesti olemas. Seejärel sain oma telefoni kätte ja guugeldasin. Jah, hemipleegiline migreen on tõesti olemas. Auraga migreen võib põhjustada hemipleegilist migreeni, mille puhul jääb inimene ajutiselt halvatuks. Võib isegi langeda koomasse. Proovisin end harjutada teadmisega, et migreenist võib halvatuks jääda. Mingi aja pärast tuli arst tagasi, mu käsi ei liikunud endiselt. Mulle tilgutati kotike füsioloogilist lahust ja ma ise jõin ka tublisti vett, sest jube janu oli. Seejärel ütles arst, et täpsema informatsiooni minu seisundi kohta annaks peaaju magnetuuring, aga MRT pühapäeviti ei tööta!!! (Ärge kunagi pühapäeval insulti saage!!!!) Seetõttu võiks igaks juhuks ikkagi trombolüüsi teha, sest kui ei ole migreenist, siis on natuke pahasti. Kui ta oli need sõnad ära öelnud, hakkas mu käsi järsku tööle. Suutsin kõigepealt sõrmi liigutada, seejärel käe vaevaliselt taeva poole sirutada ja arsti näidatud sõrmeosavuskatseid sooritada. Arst ütles, et siis trombolüüsi ei tee. Mu käsi oli väga nõrk, aga liikus taas. Järgmised pool tundi ma lihtsalt imetlesin oma vasakut kätt ja seda, et see liigub. Seejärel suunati mind EMO-st neuroloogia intensiivi. Kell oli 20 õhtul. Seal oli umbes 6-8 vanemat inimest, kõik ilmselt insuldi läbi elanud. Kõik magasid ja norskasid. Olin viimati söönud kell 14 päeval. Kõht oli jube tühi. Küsisin ise süüa, keegi ei pakkunud. Seejärel toodi lõunast järgi jäänud kanasuppi. Mitte et mu kõht oluliselt rohkem täis oleks saanud:) Mu telefoni aku hakkas tühjaks saama. Mõtlesin õudusega, et mis siis saab, kui ma ei saa lähedastega kontaktigi enam. Sugulane tuli mulle telefonilaadijat tooma, aga oli maja peal ära eksinud. Otsustasin talle siis vastu minna, sest jalad olid mul korras. Õde küll keelitas mind, aga ta oli selline tore vanem naisterahvas, et kuigi ta pidevalt keelitas mind igasuguseid asju tegemast, siis lõpuks jäi mu tahtmine siiski peale:) Neuroloogia osakond asub 4.korrusel ja alla oli pikk tee. Tundsin, kuidas mu enesetunne aina halvemaks läks. Tuli jälle suur nõrkus peale, kuulsin, et olin hakanud vasakut jalga mööda maad lohisama. Tundsin, et vasak käsi oli taas halvatud. Täiesti halvatud. Hakkasin vastu seinu ja uksepiitu end ära lööma, kuigi nägemine oli mul korras ja ma arvasin, et lähen enda arvates õigesti. Näiteks tahtsin lifti uksest sisse astuda, aga läksin hoopis vastu avanenud liftiust. Sain aru, et pikka nalja ei ole, aga olin ära eksinud. Läksin siis mingisse suvalisse osakonda sisse, kus leidsin ühe meditsiinitöötaja. Ütlesin, et olen eksinud. Ta ei tundunud tahtvat mind väga aidata, aga panin käed kokku ja palusin teda: "Ma väga palun, aidake mind tagasi neuroloogia osakonda, ma tõesti ei oska, olen eksinud". Ma ei hakanud lisama, et kui ta mind kohe ei aita, siis kukun sealsamas pikali. Õnneks ta selle peale tuli minuga kaasa ja juhatas uue suuna kätte. Imekombel jõudsin osakonda tagasi ja heitsin kohe voodisse. Ise õnnelik, et ma tee peal ära ei surnud. Lubasin ju õele, et minuga ei juhtu midagi. Samas mures oma käe pärast. Arst tuli mind uuesti vaatama. Kurtsin, et olen taas halvatud. Arst kopsis mind ja lasi mulle taas füsioloogilist lahust tilgutada. Igatahes sain oma laadija kätte ja kurtsin lähedastele, mis saatus mind on tabanud. Kui ütlesin, et olen insuldiga haiglas, siis kõik küsisid, et KES on haiglas. Mina! Mina olen insuldiga haiglas. Tol hetkel arvasin veel, et olen hemipleegilise migreeniga haiglas. Liitusin Facebooki hemipleegilise migreeni rahvusvahelise grupiga. Küsisin nende käest miljon küsimust ja mind lohutati seal, et küll mu käsi hommikuks taastub. Õnneks mu käsi taastus  kella üheks öösel. Liikuvus tuli tagasi. Jõud oli küll nullilähedane. Koordinatsioon samuti. Näiteks kui tualetis käisin, siis füsioterapeudina veensin end, et tuleb ka vasakut kätt kasutada, kui pükse üles tõmban, aga vasak käsi oli nii aeglane ja koba, et parem tegi kõik ikka vasaku eest ära. Mõtlesin, et peaksin ka kinda paremasse kätte panema (nagu insuldihaigetega tehakse, et nad haiget kätt rohkem kasutaksid):) Kõik ülejäänud patsiendid norskasid hirmsasti, vererõhk oli kõigil patsientidel meeletult kõrge ja andurid piiksusid pidevalt. Õde ja hooldaja toimetasid nendega...Mul oli meeletu hirm. Proovi siis magada... Ja ma ei maganudki. Mitte üldse. Proovisin küll vahepeal ka silmad kinni panna ja vaikselt lebada, aga ei suutnud siiski uinuda. Lisaks ajas füsioloogiline lahus mind iga 30 minuti tagant vetsu. Mingi hetk tuli jube nälg ka jälle. Õnneks oli sugulane komme toonud ja sõin neid. Seejärel hakkasid teised patsiendid ärkama juba. Kell 4 hommikul! Kell 4.30 ütles õde juba kõigile "tere hommikust!":D See mees, kes mu vastas magas ja norskas terve öö üle palati... Õde: "Kuidas magasite?" Mees: "Oi, üldse ei maganud!" Õde: "Natuke ikka magasite?" Mees: "Korraks ehk jäin tukkuma, aga terve öö olin üleval":D:D:D Igatahes hoidis mind terve öö tegevuses see, et uurisin hemipleegilise migreeni grupist, mis see haigus endaga kaasa toob. Ma pole kunagi rohkem kui 24h üleval olnud, aga sel korral ei suutnud ma ka päeval uinuda. Läksin ühe õe juurde, panin käed kokku ja palusin, et ta mind tavapalatisse saadaks, sest ma lihtsalt ei suuda enam. Pidin natuke veel ootama, aga saingi oma palatisse. Sain privaatpalati. Olin NIIIIII õnnelik. Mõtlesin, et privaatpalatis tuleb kohe uni. Ei tulnud. Kui mu vasak käsi oli rohkem kui minutikese paigal olnud, siis mul oli vaja seda testida, et kas ta üldse liigub enam. Ja nii ma siis magama ei jäänudki. Lisaks oli vasak käsi esmaspäeval veel väga nõrk. Treenisin teda terve päev. Külas käisid murelikud sugulased ja sõbrad. Kõik kirjutasid ja helistasid. Käisin magnetuuringus (lõpuks). Läksin sinna jalgsi ja üksinda. Suhteliselt halb oli olla. Ma ei teadnudki, millest. Kas magamatusest, insuldist või pikast lebamisest. Igatahes kui registratuuris andmeid sisestati, siis ma mõtlesin, et kui ta kaua neid veel sisestab, kukun sinnasamma pikali. Õnneks jõudsin siiski uuringule. Jube janu oli endiselt. Enne uuringut palusin ka vett. Kõigile, kes lähevad kunagi magnetuuringusse, teadmiseks: teile pannakse pähe kõrvaklapid, sest öeldakse, et uuringu ajal on masina tekitatud heli vali. Küsitakse, kas soovite raadiot kuulata kõrvaklappidest. Ütlesin, et soovin. Õde ütles, et ma ütleksin, kui heli on piisavalt tugev. Ütlesin. Aga õe reageerimisaja tõttu sai heli sutsu valjem, kui ma oleks tahtnud, aga ma ei hakanud protestima. Uuringu ajal kostev heli oli aga nii tugev, et ma ei kuulnud üldse seda raadiot, mille heli oli enne olnud liiga tugev... Nii et... Laske kindlasti panna endale raadiot ja laske see heli panna nii tugevaks, et oleksite nagu rokkkontserdil. Teadsin, et mõnel tekib magnetis klaustrofoobia tõttu paanikahäire. Mul klaustrofoobiat pole, aga üsna alguses otsustasin, et see on piisavalt ebamugav (vaimselt), et parem on silmad kinni olla. Nii et hoidke silmad kinni ja keskenduge muusikale. Uuringu ajal ei tohi end üldse liigutada. See oli kõige raskem osa uuringust. Ah jaa... esmaspäeva hommikul võeti minult 10 katsutitäit verd. KÜMME. Mõtlesin, et kas mul verd enam järgi jäigi. Mul oli tolleks hetkeks kaks kanüüli ja kolmandast kohast võeti verd. Ei olnud tore. Kanüülid teevad mulle alati haiget. Mitte ainult panemise hetkel, vaid kogu aeg segavad ja valutavad. Rohkem midagi esmaspäeval ei toimunudki. Ma ei näinud ühtegi arsti. Ah jah. Ühte nägin. Koputatakse. Mina: "Jah." Arst: "Kas Teile sobib 9.juulil endokrinoloogi juurde minna?" Vaatan teda hämmeldunud näoga. Arst: "No Teie diabeedi asjus!" Hakkasin karjuma, et mis diabeedi... Arst: "Seda ma vaatasin, et kuidas see patsient nädalavahetusega nii palju nooremaks ja ilusamaks on muutunud:)" Ma ei hakka mainima, et sain südari selle peale lihtsalt. Kõigepealt insult ja nüüd leiti diabeet ka veel. Ja niimoodi teatatakse:) Õudne! Proovisin siis pärast 36h üksikpalatis uinuda. Ei olnud norskamist ega piiksuvaid aparaate. Ei midagi... Ärevus ja hirm olid liiga suured. Olin juba lugenud, et iga järgnev hoog on järgmisest tavaliselt tõsisem... Ja iial ei tea, millal jälle halvatuks jääd. Võtsin siis lõpuks rahusti sisse ja seejärel suutsin 6h jutti magada. Ärkasin kell 5 hommikul üles ja ärevus enam magama jääda ei lasknud. Kohe hommikul tuli arst ja ütles, et tänu MRT-le selgus, et mul oli ikka pärisinsult, et mingid kohad ajus on kahjustada saanud. Ütles, et pean esimesed kolm päeva võtma 300mg aspiriini ja siis elu lõpuni 150 mg. Ja et nad teevad veel südameuuringuid, et kontrollida, kas südamel on midagi viga. Ütlesin, et söögitoru EHHO-t (söögitoru kaudu südame ultraheli) ma teha ei lase. Mul on nimelt väga elav kurgurefleks ja see on lihtsalt võimatu missioon. Arst ütles, et see on minu enda valik. Mulle tehti Holter uuring (mõõdeti pulssi 24h) ja tavaline südame EHHO. Ööl vastu kolmapäeva suutsin magada 2x2h. Ärevuse tõttu rohkem ei suutnud. Lisaks oli mul terve öö meeletult paha olla. Ei tea, kas insuldist, magamatusest või närvidest. Igatahes oli mul meeletu hirm, et tuleb uus insult. Kolmapäeva hommikul tulid arstitudengid koos õppejõuga minusugust maailmaimet vaatama ja uurima. Mul polnud selle vastu midagi. Ilmselt oleks olnud, kui oleksin näiteks põiepidamatusega haiglas olnud. Mul olid verevedeldaja tõttu tekkinud kehale sinikad. Kolmapäeval suutsin ka päeval tunnikese magada. Oli palju parem olla juba. Kolmapäeva õhtul mul kõik kohad voodis lebamisest juba valutasid ja tegin igatepidi trenni. Nii voodis kui ka käisin mööda maja jalutamas. Neljapäeva hommikul oli mul südame ultraheli. Kuna ma keeldusin söögitoru EHHO-st, siis arst kirjutas mind juba päev varem välja. Muidu pidin alles reedel saama. Kurtsin talle, et aspiriinist on mu kehal sinikad ja kas ma ikka pean seda aspiriini nii suures annuses võtma, kui mu trombotsüütide tase oli juba enne insulti normis. Tema vastas, et aspiriini võtmine on mu vaba valik ja võin sellest keelduda nagu söögitoru EHHO-st. Mõistsin, et ei ole mõtet ühtegi küsimust minu haiguse kohta rohkem küsida, sest vastuseid mulle ei antaks. Enne äratulekut andsin ühe uuringu tarbeks veel vereproovi. Nimelt on Eestis käimas noorte insuldiuuring. Noor insuldihaige on inimene, kes on noorem kui 55. Seega ma kvalifitseerusin. Napilt:D Andsin verd ja loomulikult tekkis mul pärast seda verejooks. Veri on lihtsalt nii vedel. Veri jooksis mööda kätt alla ja ka põrand sai kokku. Läksin tagasi osakonda ja üks osav õde sai verejooksu pidama. Diagnoosiks siis täpsustamata põhjusega peaajuinfarkt. Ja koju ma jõudsingi. Saatsin Kliinikumi tänuavalduse ka kõikide toredate inimeste kohta, kellega sel teel kokku puutusin - kiirabibrigaad, 2 õde, 1 koristaja, 1 hooldaja, 1 füsioterapeut. Tahan südamest tänada ka kõiki inimesi spordiklubis, kes appi tõttasid. Teist oli suur abi! Ma olen väga tänulik. Samuti suur tänu kõikidele sõpradele, kes mind igati aitasid. Kes aitas õppematerjale välja printida, kes tõi süüa, kes viis kassidele süüa jne. Südamlik tänu! Alguses häbenesin abi paluda, aga nüüd olen aru saanud, et abi küsimine polegi kõige piinlikum ja hirmsam asi maailmas. 

Miks see juhtus?

Arst ütles, et riskifaktoreid välja ei tulnud. Ma olen normaalkaalus, kehaliselt aktiivne, ei suitseta, ei joo. Pole kunagi suitsu proovinudki. Alkoholist olen ka proovinud ainult viinakomme kunagi ammu. Hakkliha praen veega. Süda oli korras. Veri oli korras. Ma ise olen kindel, et põhjuseks oli suuuur-suuuur stress. Kõik tuttavad olid mures, et olen end treeningutega üle pingutanud, aga seda kindlasti mitte. Ei ole füüsiline pingutus see, mis insulti põhjustab, vaid füüsilise pingutuse puudumine. Arst ei teadnud, et füsioterapeut olen, ja määras mulle haiglas olles füsioteraapia:D Ja kui koju kirjutas, siis rõhutas, et ma ikka trenni teeksin. Minu puhul põhjustas insuldi aga liialt suur vaimne üleelamine. Edaspidi proovin treeningute lõppu lülitada meditatsiooniosa. Äkki jääb lisaks seljavalule ka insulti Eestis vähemaks;) Füsioterapeudina olen olnud neuroloogia osakonnas praktikal ja ka neuroloogia osakonna väliselt ravinud halvatud patsiente, aga ma ei kujutanud iial ette, KUI ÕUDNE on halvatud olla. Ma teadsin, et see peab olema kohutav, aga et see oli kohutavamast kohutav... Jutu mõte on see, et võid olla äärmiselt kaastundlik inimene, aga mitte kunagi ei tea, mida teine tunneb, kui pole ise sama läbi elanud. Vaatan insuldipatsiente nüüd hoopis teise pilguga.

Mida ma teisiti oleksin teinud?
Kõlab naljakalt, aga mitte midagi. Eksameid ja matuseid ei oleks ma kuidagi saanud vältida. Ainus asi, mida ma võibolla oleksin teisiti teinud, on see, et ma poleks haiglas läinud laadijat otsima, kui ma oleksin teadnud, et mul taas nii halb hakkab. Samas, kui ma oleksin teadnud, et halvatus läheb üle, siis ma oleksin ikkagi valinud laadija järgi minemise, sest seda ei saa sõnadesse panna, kui palju abi mul Facebooki toetusgrupist oli, et öö intensiivis oma hirmudega üle elada. 

Mida teised arvavad?

Sõbrad, keda olen pidevalt manitsenud, et nad ei suitsetaks, ei tarbiks alkoholi, tuleksid trenni, sööksid vähem kiirtoitu, said minu üle mu haigevoodi ääres korralikult naerda. Nad panid mulle südamele, et ma mõistaksin, et mina ei ole just eriti hea tervislikkuse etalon nüüdsest:D Ja suitsetamine ja joomine ja mittetreenimine pikendab eluiga:D Arst ilmselt ka ei uskunud ikka, et ma päriselt ei suitseta. Epikriisis oli kirjas: "Toksiliste ainetega kokkupuuteid eitab.":)

Kuidas edasi?

Vot ei teagi. Magasin sel öösel juba tervelt 5-6 tundi. Ehk meeletult suur ärevus, et ma kohe saan insuldi ja jään halvatuks, hakkab vaikselt mööda minema. Kui mul veidi halb hakkab, siis tuleb ärevus ka kohe platsi tagasi muidugi. Arst rõhutas, et suitsu ei tohi teha. Ma ise arvan ka, et kui ma varem pole suitsu proovinud, siis nüüd vist ka ei hakka tõmbama:D Ja arst käskis trenni teha:D No eks ma veidi proovin jah vahetevahel trenni jõuda:D:D:D Nüüdsest olen ma nagu viitsütikuga pomm. Iga hetk võin uue insuldi saada. Järgmine kord ei pruugi nii õnnelikult see lugu lõppeda. Eks see kõik teeb ärevaks. Ärevus aga tõstab uue insuldi riski veelgi. Seega pean püüdma rahulik olla ja võtma üks päev korraga. Pean proovima suitsu mitte teha ja pean hakkama trenni tegema:) Ja kui ma teie nähes hakkan segast juttu ajama, halvatuks jään või kokku kukun, siis palun kutsuge kiirabi (kui ma ise seda teha ei saa). Mõned on pahaks pannud, et ma selle blogipostituse üldse kirjutasin, aga minu arvates on vajalik, et inimesed minu ümber teaksid, mis minuga juhtuda võib, ja kuidas mind selles olukorras aidata.

Tuletame meelde, millised on insuldi tunnused (piisab ühest)

• segane kõne
• ei saa teise inimese jutust aru
• naeratus on asümmeetriline
• koordinatsiooni- ja tasakaaluhäired 
• ühe kehapoole nõrkus või halvatus
• äkiline nägemishäire

Kui sina või su lähedane (või su treener:)) kogeb seda, helista kohe 112 ja maini sõna "insult".

Kuidas Liliani suhtuda?

Täpselt nagu enne. Ainult et tuleb olla hell, armastav ja hoolitsev:D

Liliani uue insuldi ennetamiseks soovitan sõpradel ja tuttavatel teha järgmiseid tegevusi:

• tema eest eksamite tegemine:)
• tema eest koolitööde tegemine:)
• tema eest koristamine:)
• tohutu rahvamass trennis:)
• trennis naeratamine:)
• paid ja kallistused:)
• kiitmine ja komplimendid:)
• suitsu ei tasu pakkuda:)

Kuidas insuldihaigesse suhtuda?

PALUN hoiduge manitsemisest ja tagantjärgi targutamisest. Uskuge mind, iga inimene, kellega juhtub niivõrd kohutav haigus, mõtleb juhtunu oma peas miljoneid kordi läbi. Miks ma muidu uinuda ei suuda... Piinavad mõtted ei lase lihtsalt. Iga inimene annab oma elu elades endast parima, et ellu jääda (vähemalt tavaliselt). Ja kui see ei õnnestu, siis järelikult ta ei osanud antud hetkel paremini ja tagantjärgi targutamisest pole mingisugust kasu, ainult kahju. Kui soovite aidata, siis pigem mõelge sellele, kuidas mõtteid haiguselt eemale viia. Hea nali ja hoolivuse väljanäitamine tulevad alati kasuks. Insult (halvatud olemine, oma keha üle kontrolli kaotamine) on nii hirmus kogemus, et suurem osa haigetest ei saagi ärevusest enam üle. Rahvusvaheliste gruppide näidete põhjal võin öelda, et suurem osa inimestest võtavad ka aastaid hiljem rahusteid, antidepressante jne. 

Kui keegi ise haigestub insulti, siis...

Lõin Facebooki grupi "noored insuldikad". Kui seda postitust loeb keegi, kes on ka noorelt insuldi saanud, olete oodatud liituma. Seal on ees isikliku insuldikogemusega inimesed, kes on nõus nõu ja jõuga abiks olema. Lisaks on toredad rahvusvahelised grupid nagu "Young Stroke Survivors Support Group" (alla 55aastastele insuldikatele) ja "Stroke Survivor Support Group" (kõigile insuldi läbi elanud inimestele ja nende lähedastele). Alguses on hirm nii suur, et on võimatu uinuda. Ärge häbenege rahustit/unerohtu võtta. Sellest ühest või paarist tabletist võib suur abi olla, et tsükkel murda ja suuta edasi elada. 

Lõpetuseks

Igaüks meist võib sattuda ootamatult tõsise haigusega haiglasse. Ka siis, kui oled noor, sportlik, harrastad tervislikke eluviise ning oled terve. Pool sekundit võib muuta sinu elu igaveseks. Enne tõsist haigust ei pea tundma end nädalaid, päevi ega isegi mitte tunde haigena. See võib juhtuda poole sekundiga (nagu minul). Olge selleks valmis. Elage täiel rinnal, nautige elu. Kandke ilusat pesu. Iial ei tea, millal võite haiglasse sattuda:D Lugemissoovituseks "Silmiavav insult". 

Arvasin, et olen peagi esimene füsioterapeut-psühholoog-treener Eestis, aga nüüd tuleb välja, et olen esimene insuldikast treener Eestis:D Tule sina ka trenni https://sites.google.com/view/lilianitrennid

NB! Olen füüsiliselt täielikult taastunud. Hing veel paraneb suurest šokist. Nagu Reet Linna "Prillitoosis" ütleb: "Elame veel!"