Tuesday 7 March 2023

Füsioterapeut räägib laste tervisest

 

Täna võib mind näha „Laseri“ saates. Kuna saatesse kõik targad mõtted ei mahtunud, siis pikemalt saab lugeda siit.

Kuidas saada lapsed liikuma?

Eeskujuga, ikka eeskujuga. Nii nagu see ikka laste kasvatamises käib. Ei saa lapsele öelda, et ära suitseta, kui ise suitsetad. Kõige paremini saab lapsed liikuma, kui teed ise trenni ja võtad lapsed kaasa. Minu tütar käis esimest korda minu trennis 2 nädalat tagasi. Ta on 22-kuune. Talle väga meeldis. Kui laps harjub liikuma, siis ta ei kujutagi oma elu teisiti ettegi.

Nii et trenni võib teha sünnist saati?

Just. Trenni võiks teha juba ema kõhus. Kindlasti ei peaks ootama koolini, et last trenni panna. Treeningutes käimine on lastele väga hea ettevalmistus kooliks. Lapsed õpivad, kuidas rühmas käituda, kuidas oma korda oodata jne.

Millist treeningut lapsele valida?

Üldine soovitus on, et spordialaspetsiifiline spetsialiseerumine võiks toimuda pärast 12. eluaastat. See tähendab seda, et väikesed lapsed võiksid tegeleda võimalikult erinevate spordialadega. Mängida palli ehk arendada osavust ja vastupidavust, painutada ja sirutada ehk tantsida ja võimelda, treenida kerelihaseid ja tasakaalu ehk teha akrobaatikat. Lapsed võiksid osata ujuda, suusatada, uisutada jne. Juhin tähelepanu sellele, et tavaliselt toimuvad treeningud 2 korda nädalas. Organiseeritud liikumistegevust võiks olla aga vähemalt kuuel päeval nädalas. Seega on hea, kui laps käib kolmes erinevas treeningus. Näiteks jalgpallis, akrobaatikas ja ujumises. Seda ei ole palju.

Kui palju peaksid lapsed liikuma?

Üldine soovitus on, et kooliealine laps võiks liikuda 1 tund päevas, väikelapsed 3h päevas. See on aga miinimumide miinimum. Tegelikkuses võiksid lapsed olla aktiivsed iga tund, mil nad on ärkvel. Sama on ka täiskasvanutega. Ühtegi tundi ei tohiks mööduda nii, et üldse end ei liiguta. Tegevused võiksid olla mitmekülgsed. Laps kõnnib kooli, koolis kehalise kasvatuse tunnis treenib kerelihaseid, vahetunnis jookseb ja mängib sõpradega palli, kõnnib koju, sõidab jalgrattaga, läheb ujumistrenni, mängib õdede-vendadega kodus kulli, venitab iseseisvalt jne.

Mida teha teismelisega, kes ühel hetkel teatab, et ta ei viitsi enam trenni minna?

Loomulikult tuleb esmalt välja selgitada, kas juhtus midagi. Kui ei juhtunud, siis on lapsevanema ülesanne last trenni suunata. Mitte ükski laps ei eelista treeningut nutitelefonis istumisele. Nii nagu ükski laps ei eelista lehtsalatit šokolaadile. Lehtsalati söömine on aga vajalik. Samuti on vajalik end liigutada. Liigutamine on miski, mida laps peab tegema, et terve olla. Kui ei sobi üks trenn või treener, siis tuleb otsida uus treening, aga nii ei saa, et laps ei taha üheski trennis käia ja siis lapsevanem lubab lapsel selle asemel krõpsu süüa ja arvutis olla. Minu kasulaps on samuti teatanud, et tema ei taha trenni minna. Kui aga sai teada, et sel juhul läheb nutitelefon minu kätte, televiisor jääb kinni, siis seadis sammud trenni poole. Mina olen lubanud tal kõiki erinevaid spordialasid proovida, mida ta on tahtnud. Kui ta on tahtnud millestki loobuda, siis on pidanud valima uue. Niisama koju kössitama ei saa jääda.

Mida sport lastele veel annab peale tugeva füüsilise tervise?

Sport hoiab meie vaimset tervist, vähendab depressiooni ja stressi. Tantsimine annab näiteks enesekindlust ja esinemisjulgust. Paljud võistluslikud spordialad õpetavad last võitma ja kaotama. See on ülioluline oskus. Kõige olulisem on aga see, et sportimine teeb targaks. Paljud lapsevanemad ei pane oma last trenni, sest lapsel on õpiraskused ja nad ei taha aega raisata treeningute peale, vaid selle asemel õpivad kodus lapsega. Tegelikult on see vale lähenemine. Esiteks ei jõua laps kogu ärkveloleku aja õppida. Laps peab vahepeal puhkama. Sport ongi puhkus. Aju puhkab koolitööst, samas aju ka areneb. Enda füüsiline liigutamine reaalselt parandab meie vaimset võimekust. Nii et kui soovite, et teie laps oleks tark, siis pange ta tuupimise asemel trenni.

Mis on kõige lihtsamad asjad, mis lapsevanemad saavad teha lapse tervise heaks?

Kõige tähtsam on säilitada seda, mis loodus lapsele andnud on. Beebide puhul tasuks vältida lamamistoolide kasutamist, sest laps areneb kõige paremini palja maa peal, lamamistool piirab lapse liikumist. Seda isegi siis, kui laps veel ei liigu. Lamamistoolis aega veetvad lapsed hakkavad reeglina hiljem roomama. Meeles võiks pidada reeglit, et last ei tohiks kiirustada. Ärge pange teda istuma, kui ta ise ei suuda veel istuma minna. Ärge kõnnitage last, ärge pange teda kõndimistooli, kui ta ise ei suuda veel kõndida. Ärge pange teda hüppekiiku, kui ta ise ei oska veel hüpata jne. Liiga vara istumisasendisse sundimine rikub suure tõenäosusega ära lapse rühi ja lülisamba, liiga vara kõnnitamine aga lapse hüppeliigesed, seda kogu eluks. Siis tasuks meeles pidada seda, et lapsed vajavad oma esimesi kingi siis, kui nad hakkavad õues esimest korda kõndima. Vankris jalutamiseks pole kingi vaja. Jalanõud võiksid sünnist saati olla paljajalujalanõud või paljajalujalanõude tingimustele vastavad jalanõud. Jalanõud on see koht, millesse võiks investeerida. Riided võivad olla kaltsukast, aga jalanõud olgu head. Jalalabad on meie keha vundament. Valed jalanõud võivad kogu eluks selle vundamendi ära lõhkuda. Ma olen väga taaskasutuse poolt ja olen ka paljajalujalanõusid ostnud kasutatutena, aga võib juhtuda nii, et kui satuvad sellised jalanõud, mille kandja kõnnimuster on olnud häirunud, hakkab ka uus kandja valesti kõndima. Näiteks kui eelmisel kandjal olid hüppeliigesed sissepoole vajunud ja kingad ja tald on vastavalt kulunud ja vajunud, vajuvad ka uuel kandjal hüppeliigesed sissepoole. Samuti soovitan ma vältida laste tõstmist kätest. Last peaks tõstma rindkerest, mitte kätest. Iga kord jätab mu süda ühe löögi vahele, kui näen, kui last tõstetakse kätest. Väikeste laste käed ei ole selleks piisavalt tugevad. Vaadake, et lapsed ei istuks W-istes, see on asend, kus istudes pepu ja reied on säärte vahel. See ei mõju lapse põlveliigestele hästi.

Mida teha laste liigse kehakaalu suhtes?

Teatavasti on kurja juur mitte rasv nagu me aastakümneid arvasime, vaid suhkur. Suhkur tekitab samasugust sõltuvust nagu kokaiin. Ka kehakaalu puhul on parim viis ennetus. Alla 2-aastased võiks üldse magusast eemale hoida. Väikelaps ei tea, mis on magus, enne kui me tutvustame talle seda. Pole ju mingit vajadust lapsele anda magusat. See ei ole kuidagi lapsele vajalik ega kasulik. Mind on samuti survestatud lapsele magusat andma: „No anna talle väike tükk, ise sa ju sööd, sünnipäev on ju vaid kord aastas ega ta iga päev torti söö“ jne. Tegelikkuses on suhkur sõltuvust tekitav aine ja kõige lihtsam on lapsele seda tutvustada võimalikult hilises eas. Suhkur annab liigselt tühje kaloreid. Kui laps ei tea, mis on tort, siis ei oska ta sellest ka puudust tunda. Mingi hetk tulevad maiustused muidugi menüüsse, lõputult lapsi nendest eemale hoida ei saa. Küll aga saab reguleerida seda, kui palju magusat me koju toome. Milleks tuua koju rohkelt maiustusi ja siis keelata last, et ta ei tohi neid süüa? Kõige hirmsam, mis saame lapsevanematena teha, on lapsele öelda, et ta ei tohi laual olevat kommi süüa, sest ta on paks. Õige oleks magusat koju üldse mitte osta. Mulle väga meeldib minu Rootsi tuttavate komme, kus lapsed võivad magusat süüa vaid ühel päeval nädalas. See vähendab tarbitava magusa hulka tunduvalt. Lisaks tasuks vältida igasuguseid magusaid jooke. Lapsed ei vaja mahla, lapsed vajavad puuvilju. Kui jätta menüüst välja kõik magusad joogid, on see suur samm tervislikkuse poole. Lisaks tasuks meeles pidada, et liigne söömine on enamasti põhjustatud psühholoogilistest probleemidest. Ka lapsed uputavad oma kurbuse söömisesse. Kui näiteks vanemad lähevad lahku, võib söömisest saada üks viis, kuidas laps oma kurbusega toime tuleb. Seetõttu võiks vältida magusaga premeerimist. Kui laps õpib, et iga kord, kui tal midagi elus toimub, tuleb tort osta ja see ära süüa, on paha.

Mida teha lastega, kes taskuraha eest ostavad suurtes kogustes krõpsu ja maiustusi?

Taskuraha andmine on väga hea. Lapsed õpivad raha tähendust. Lapsevanema ülesanne on kontrollida, mille peale laps taskuraha kulutab. Selleks on palju võimalusi. Näiteks võib minna lapsega ise poodi kaasa või siis lasta lapsel poest võtta tšekk. Nii ei saa, et lapsevanem annab iga nädal lapsele 50 eurot ja ei kontrolli, mille peale laps selle kulutab. Nii võibki juhtuda, et laps ostab selle raha eest liigsetes kogustes krõpsu, maiustusi, aga, mis veel hullem, energiajooke või e-sigarette.

Millal peaks lapsega pöörduma füsioterapeudi poole?

Füsioterapeudi juurde suunab tavaliselt perearst või taastusraviarst. Samas panen lapsevanematele südamele, et füsioterapeudi juures võiks käia oma lapsega kontrollis ka siis, kui perearst selleks vajadust ei näe. Füsioterapeut on parim spetsialist hindamaks lapse skeleti-lihassüsteemi. Me õpime viis aastat spetsiifiliselt seda valdkonda ja seega teame sellest rohkem kui perearst. Mida varasemas eas märgata vigu, seda lihtsam on neid korrigeerida. Füsioterapeut hindab rühti, liigesliikuvust, lihasjõudu, kõnnimustrit, annab soovitusi, kas on vaja näiteks tallatugesid, millised harjutused oleksid kõige kasulikumad, millised spordialad kõige sobilikumad jne. Ilma perearsti/taastusraviarsti suunamiseta saab füsioterapeudi juurde tulla oma raha eest. Paljud ei tea seda.

Olete ka laste tantsutreener. Milline on Eesti laste füüsiline tervis?

Olen töötanud koolis tantsuõpetajana ja kehalise kasvatuse õpetajana. Olen juhendanud eakate treeninguid. Pean kahjuks tõdema, et 80-aastased daamid painduvad paremini kui 1.klassi lapsed. Tegelikkuses peaks olema vastupidi. Põhjusena näen seda, et põlvkonnad on erinevad. Praegused 80-aastased kasvasid üles ilma nutitelefonideta, energiajookideta, krõpsudeta jne. Lisaks pean mainima, et treeningutesse jõuavad vaid tublide lapsevanemate tublid lapsed. Tegelik seis on hullem.

Olete lastele andnud treeninguid juba 15 aastat. Kas midagi on selle ajaga muutunud?

Lapsevanemate teadlikkus on suurenenud ja lapsi suunatakse järjest enam trenni. Siiski tõuseb järjest võistluslikkus ja saavutusvajadus. Väga harva pannakse laps trenni selleks, et laps tunneks liikumisest rõõmu. Enamasti tahetakse, et laps osaleks võistlustel ja võidaks. Mõned spordialad on võistluslikumad kui teised. Näiteks see, kuidas laste jalgpallivõistlustel lapsevanemad hullunult lapsi õpetavad ja sõimavad, on sõnulseletamatult jube. Ma ütleks, et üle 90% lapsevanematest panevad lapse trenni, et ta saaks medaleid või auhindu. Tegelikkuses meil ei ole vajadust nii paljude tippsportlaste järele. Tippsporti sobivad vaid vähesed. Tippsport on ka kahjulik. Lapsed võiksid liikuda ikka tervise pärast. Mõni lapsevanem on minult näiteks lausa nõudnud, et ma tunnis lastega ei mängiks, vaid harjutaks tantsuvõistluseks. Liikumismängud on aga laste jaoks kõige kasulikumad. Lapsed on tõeliselt õnnelikud.

Olete õppinud ka psühholoogiat. Kas miski valmistab muret ka laste vaimse tervise poole pealt?

Hetkel valmistab mulle suurimat muret koolikiusamine. Eelmisel nädalal olin lapsega mänguväljakul, kui sinna tuli üks algklasside tüdruk, kes nuttes rääkis, et teda kiusatakse iga päev. Ta ütles, et teda narritakse iga päev paksuks ja inetuks. Oli näha, et tüdruk oli murdumise äärel. Me kõik peame võitlema koolikiusamise vastu – lapsevanemad, treenerid, õpetajad.

Millistes asendites peaksid lapsed õppima ja olema, et neil ei tuleks tulevikus seljaprobleeme?

Kui „Laseri“ toimetaja mulle helistas, siis ta ütles, et istume kuhugi maha, seejärel parandas end ja ütles, et ei istu, seisame kusagil. Sain aru, et tavaline inimene arvab, et füsioterapeudid ei istugi, sest istumine on uus suitsetamine. Ei, ka füsioterapeudid istuvad ja soovitavad ka patsientidel istuda. Selg on inimesel terve siis, kui me vahetame võimalikult tihti asendeid. Igasugune pikaajaline ühes asendis olemine on seljale kurnav. Olgu selleks siis istumine, seismine, lamamine, kõndimine või jooksmine. Niivõrd oluline pole mitte pulksirge seljaga istumine, vaid vahepauside tegemine. Kui ma kutsekoolis loenguid käisin andmas, siis mul oli äratuskell pandud helisema iga 15 minuti tagant. Lapsed teadsid, et kui äratuskell heliseb, siis nad peavad korraks püsti tõusma. See toimis väga hästi. Oluline on jälgida, et asümmeetrilise asendi puhul vahetataks poolt. Näiteks pole halb, kui laps istub vahepeal üks jalg pepu all. On aga väga halb, kui ta istub kogu aeg üks ja sama jalg pepu all. Pole halb, kui laps istub käsipõsakil. On aga väga halb, kui laps kasutab selleks kogu aeg ühte ja sama kätt. Näiteks kirjutab parema käega ja nõjatub kogu aeg vasakule. Soovitan olla loomingulised. Näiteks on väga hea vahel õppida kõhuliasendis.

Mida võiks muuta koolisüsteemis, et lapsed oleksid tervemad?

Kehalise kasvatuse tund võiks olla iga päev, sest targast lapsest pole mingit kasu, kui tema keha on õppimisega ehk liigse istumisega haigeks tehtud. Kehaline kasvatus ei peaks olema kuulitõuke tehnika õppimine (kes tahab kergejõustikuga tegeleda, õpib seda kergejõustikutrennis), vaid kehalises kasvatuses võiksid lapsed õppida, miks on vaja liikuda (ehk siis ka teooriat), kuidas läbi liikumise saame parandada oma tervist, mida kasulikku liikumine meie kehaga teeb, miks peab lülisammast liigutama, kuidas treenida kerelihaseid, kuidas venitada, kui kaua venitust hoida, kui tihti treenida, kuidas parandada tasakaalu, mida teha vigastuste korral jne. Kehalise kasvatuse tund peaks andma õpilastele vajalikud teadmised. Teiseks on hästi oluline, et vahetundides lapsed liiguksid. Lastel võiks võimalus olla võimlas palli mängida või kusagil joosta (teatavasti ei lubata ju koridorides joosta, selleks on isegi korrapidajad). Kolmandaks võiks õpetajatel olla lausa kohustus integreerida oma istuvasse tundi mingisugustki liikumist. Kui igas ainetunnis tõustaks iga 15 minuti tagant korraks püsti, siis see oleks suur panus laste tervisesse. Kui õpetajatel oleks pädevust ka märgata, et näiteks õpilane A istub kogu aeg vasak jalg pepu all, et õpilasele siis tähelepanu juhtida, et selline asümmeetriline asend ei ole kehale hea, siis oleks elu lausa lill. Neljandaks keelaks ma koolides ära igasuguse puhvetipidamise. Iseasi, kui sealt saaks osta vaid vett, puuvilju ja salateid, aga nii see ei ole. Puhvet koolis mõjub nagu kommikauss kontoritöötaja laua peal. Milleks lapsi ahvatleda? Mina käisin ka omal ajal puhvetis. Kui puhvetit poleks olnud, oleksin sooja lõunasööki söönud. Plaanin laste toitumisest veel ühe eraldi blogipostituse kirjutada.

Lilian Täht

tantsuspetsialist, tase 6

füsioterapeut (MSc)

psühholoogia (BSc)

https://sites.google.com/view/lilianitrennid

Facebook: Liliani trennid

Minu 4-6aastaste laste loovtantsu ja -mängu treening Rakveres


 

Wednesday 24 February 2021

Toidulisanditest

Täna nähtud telesaade ajas mul taas harja punaseks. Teemaks olid toidulisandid. Teema, millega nii füsioterapeudina kui treenerina kui ka eraisikuna palju kokku puutun. Üks osa saatest keskendus sellele, et toidulisandeid on turul väga palju ja nende üle ei teostata mingit kontrolli. See olekski võinud olla saate sisu. Paljud inimesed ei tea, et ostetud D-vitamiini purgis ei pruugi D-vitamiini ollagi. See, et toidulisandeid ei kontrollita, on täiesti kriminaalne. Seda just seetõttu, et toidulisandid on eluliselt vajalikud. Sama vajalikud kui ravimid. Ja laialdasemale inimestehulgale vajalikud kui ravimid. Seega peaksid toidulisandid olema range järelvalve all, et kui pensionär oma viimase raha eest ostab endale D-vitamiini ja kaltsiumi, ta ka saab nendest kasu. Saade aga rääkis sellest, et toidulisandeid polegi vaja...

Valeväiteid oli saates nii palju, et ei teagi, kust alustada. Esmalt räägiti, et C-vitamiini kasulikkus on põhimõtteliselt väljamõeldud. Et mingi kunagine valeinformatsioon (just nagu vaktsiinide ja autismi seos). C-vitamiini teaduslikult tõestatud toimet tõendavaid artikleid on meeletus koguses. Näiteks Carr & Rowe (2020) artikkel leidis, et C-vitamiin vähendab kriitiliselt haigete patsientide suremust koroonaviirusesse. Artiklist võib ka lugeda, kuidas C-vitamiini mõju kopsupõletikule ja sepsisele on uuritud juba dekaadide viisi. C-vitamiin vähendab nii haiguse raskusastet kui ka kulgu. Kim, Lim & Byun avaldasid 2020.aastal uuringu, milles tõestasid, et C-vitamiini ennetav tarbimine vähendas Korea sõdurite külmetushaigustesse haigestumist. 

Kõige rohkem vihastas mind arsti väide, et D-vitamiini on vaja ainult alla 2-aastastele lastele rahhiidi ennetamiseks ning vanuritele osteoporoosi raviks. Seetõttu, et sellist asja väideti avalikus televisioonis tuntud saates ja veel arsti poolt, võib kaasa tuua väga tõsiseid ja kurbi tagajärgi. D-vitamiinil on nii palju kasulikke toimeid. Nii palju eluks hädavajalikke toimeid. Uuringuid selle tõestuseks on loendamatult palju. Näiteks Grant, Al Anouti & Moukayed (2020) leidsid, et D-vitamiin vähendab akuutse respiratoorse infektsiooni riski, paljude vähiliikide riski, 2.tüüpi diabeediriski, enneaegse surma, rasedus- ja sünniriske. Tegelikult on neid haiguseid, mida D-vitamiini tarbimine ennetab, palju-palju rohkem. Teadusartiklis tuleb välja, et paljude haiguste ennetamiseks tuleks tarbida umbes 4000 ühikut päevas (Eestis on ametlik soovitus tarbida 400 ühikut päevas). Teadusartiklites leiduva soovitatava koguse saab tarbides päevas näiteks 800 grammi lõhet või 60-70 muna või 10 liitrit rikastatud piima või 12,5 kilo rikastatud jogurtit!!! Keegi ei suuda ju sellist kogust igapäevaselt ära süüa! Seetõttu toidulisandeid tarbitaksegi!!! Synlabi lehelt võib lugeda, et 75% eestlastest kannatab D-vitamiini puuduse all. 

Siis oli väide, et toidulisand võib soovitu asemel sisaldada hoopis näiteks antibiootikume. See pole muidugi 100% välistatud, aga selline väide on siiski meelevaldne. Keegi ei hakka D-vitamiini asemel panema kapslisse antibiootikume. Firmad üritavad ikka raha teenida, mitte kaotada. Enamasti saavad tarbijad lihtsalt nn tühja tableti, kus toimeaine puudub. Keegi ei hakka tarbijale võileivahinna eest stereoide jms pakkuma. See, et kaalu langetavad ja potentsi tõstvad toidulisandid võivad ei tea mida sisaldada, ei puutugi asjasse, sest täie mõistusega inimene ei ostagi selliseid toidulisandeid. Kui oleks olemas kaalu langetav toidulisand, oleks see murdosa sekundiga kogu maailmast otsas ja poleks enam olemas ülekaalulisi inimesi jne. Kui oleks potentsi tõstev toidulisand, ei käiks mustal turul Viagra äri. Seega ma üldse ei puuduta mitterealistlike toidulisandite teemat. Samuti ei soovita ma tarbida umbmääraseid toidulisandeid - näiteks väsimust peletav toidulisand. Kui inimesel on väsimus, siis tuleb Synlabis teha vereanalüüs ja välja selgitada, millest on organismis puudus. Ja siis vastavalt seda toidulisandit osta ning kolme kuu pärast uuesti testida. Selle järgi saab aru, kas antud firma toidulisandis on sees vajalikus koguses toidulisandit. Võib juhtuda, et tuleb järgi proovida 10 D-vitamiini, enne kui leiate sellise, mis päriselt ka D-vitamiini taset tõstab. Ehk siit siis minu soovitus: toidulisandi tarbimise aluseks peab olema vereproov/uuring. Toidulisandi tõhususe kontrollimiseks soovitan 3 kuu pärast teha uuesti vereproovi/uuringu. 

Samuti vihastas mind fakt, et just nagu Eestis soovitatav D-vitamiini miinimumväärtus (75 nmol/l) oleks ebanormaalselt kõrge. Tegelikkuses peaks tase olema ikka tunduvalt kõrgem, et inimene terve oleks. Näiteks Sekel jt (2020) lugesid oma D-vitamiini uuringus väärtust alla 75 nmol/l ebapiisavaks, 75-125 oli piisav tase ja rohkem kui 125 nmol/l oli optimaalne tase. Seega ei saa kuidagi rõõmustada, kui tase on 75. Arst aga väitis, et muretsema tuleks hakata alles siis, kui D-vitamiini tase on alla 30!!! 

Magneesiumi toidulisand laideti maha seetõttu, et paljud magneesiumi toidulisandid sisaldavad selle valet vormi!!! Kas see on siis põhjendus, miks ei peaks antud toidulisandit võtma?!! Loomulikult mitte! Füsioterapeudina näen, et magneesiumipuudus piinab nii paljusid inimesi. Olen alati inimestele südamele pannud, et kui varbad tõmbuvad krampi, siis ei peaks seda võtma kergekäeliselt, sest see tähedab seda, et ka süda on magneesiumipuuduses. Loomulikult tuleb osta selline toidulisand, mis päriselt ka toimib. Näiteks magneesiumit omastab organism naha kaudu 10 korda paremini kui tablettide kujul. Seega kõige parem oleks tablettidele eelistada hoopis õlispreid või, veel parem, teha jalavanne. Ka D-vitamiini puhul tuleks jälgida, et D-vitamiini tarbitaks õli kujul, mitte tablettidena. 

Siis naeruvääristati tuntud Eesti tootja taimeteed - naistepuna. Kes on vähegi meditsiini õppinud, teab, et naistepunal on mitmeid koostoimeid teiste ravimitega. Kas see teeb selle tee mittetoimivaks??? Vähetõhusaks toidulisandiks?? Vastupidi ju! Naistepuna on väga tõhus taimetee, mille tarvitamisel peab olema väga ettevaatlik, sest sel on ravimitega koostoimed. Jällegi, tavaliselt ükski taimetee päris ravimit ei asenda, kuid taimeteed pakuvad väga head toetavat ravi. Näiteks gripitee paneb korralikult higistama jne.

Ma toon ka enda elust näiteid toidulisandite tarvitamise kohta. Minu kasupojal avastas spordiarst, et tema EKG oli ebanormaalne. Spordiarst testis tema ferritiini ja D-vitamiini. Mõlemad olid liiga madalad. Kusjuures ferritiin oli normi piirides, kuid arst ütles, et tegelikult vajab organism märksa kõrgemat taset kui nõutav alumine norm. Määras toidulisandid. 3 kuu pärast tehti uued vereanalüüsid ja EKG. Ferritiin ja D-vitamiin olid normis ja EKG oli ka korras. 9 aastat tagasi oli see minu jaoks silmiavav kogemus - toidulisandid võivad muuta EKG-d! 

Rasedana läks ka minu hemoglobiin allapoole tavainimese normi. Kuigi see ei läinud alla rasedate normi, siis füsioterapeudina teadsin, et rasedana vajan veelgi enam rauda kui mitterasedana. Seega see väide, et rasedate puhul on okei, kui hemoglobiin on madal, ei mõjunud mulle usutavana. Hakkasin võtma Nõgeli Superrauda. 13 päevaga läks mu normist allpool olnud hemoglobiini tase tagasi raseduseelsele tasemele!!! Ma olin rohkem kui üllatunud. See oli lausa imede valdkonda kuuluv. Ja see ei olnud ühekordne vereproovi eksimus. Mulle tehti veel vereproove ja tõesti, mu hemoglobiin oli enne keisrilõiget veidi parem kui enne rasedust. Paranesid ka kõik muud rauaga seotud näitajad.

Mingi hetk tekkis mul probleeme hämaras nägemisega. Mulle teostati silma elektrofüsioloogilised uuringud. Silmaarst ütles, et kepikeste arv on vähenenud. Mingit ravi sellele ei ole. Küsisin silmaarstilt, et ehk on mingi toidulisand, mida võiksin võtta. Ta soovitas luteiini sisaldavat toidulisandit. Ta ütles, et mingid garantiid ei ole. Et mõned uuringud on leidnud, et võib olla mingi kasu, mõned uuringu aga väidavad, et kasu pole. Mul polnud midagi kaotada. Hakkasin võtma Visiogen toidulisandit. Võtsin seda 6 kuud ja mulle tehti uued uuringud. Arst ütles, et mu silmade olukord on väga kõvasti paranenud. Antud toidulisand oli ainus muutus, mis viimase 6 kuuga toimunud oli. Võtan antud toidulisandit siiani ja kui see vahel otsa saab, hakkavad mu silmad kohe vett jooksma (mul on ka muid silmaprobleeme peale kepikeste arvu vähenemise).

Kuna rasedana tekkis mul südameravimi kõrvalmõju tõttu loote kasvupeetus, siis ma katkestasin südameravimi võtmise ja minu ainsaks õlekõrreks sai arsti poolt soovitatud viirpuutabletid - toidulisand. Ja ma elasingi selle raseduse üle nii, et mu südame tervis ning nii minu kui lapse tervis sõltus looduslikust toidulisandist. Ja see toimis. 

Kokkuvõtvalt minu soovitused:
1. Ära osta kunagi toidulisandeid, mis lubavad imeasju - kaalulangus, potentsi tõstmine jms.
2. Toidulisandi võtmise aluseks olgu vereproov/ uuring.
3. Pärast kolme kuud tee uus vereproov/ uuring ja vastavalt sellele muuda kogust või firmat. Ehk et saates räägitud jutt, et toidulisandi efektiivsust pole kuidagi võimalik kontrollida, ei vasta tõele. Seda saab edukalt enda vereproovide järgi testida. Loomulikult ei näita see ära, kui palju toidulisand sisaldas igasuguseid mürke, kuid kahjulike ainete oht on ikka reeglina ainult nende nn imetoidulisandite puhul.
4. Võta toidulisandit õigel kujul (D-vitamiin õlina jms) ning küsi sõprade/tuttavate kogemusi erinevate firmade toidulisandite suhtes (paraku riik ju efektiivsust ei testi ja meile andmeid ei jaga). 
5. Soovitan kõigil eestlastel võtta D-vitamiini ja testida oma D-vitamiini taset. 75 nmol/l kohta ei ole tulemus, millega rahul olla. 
6. Toidulisandid ei imendu 100%-liselt. Seetõttu näemegi sageli toidulisandi purgi peal, et see ei moodusta päevasest soovitusest mitte 100%, vaid lausa 1250% vms. Natuke tuleb omada ka teadmisi, et millal ja kuidas toidulisandit võtta. Näiteks rauda tuleks võtta hommikul enne sööki. Söök ei tohiks sisaldada piimatooteid. Tavaline reegel toidulisandi võtmiseks on aga see, et seda tuleks võtta kõige suurema toidukorraga (tavaliselt õhtusöök) ja pärast sööki. Tavaliselt tuleb peale juua klaas puhast vett. 
7. Kui tase on alla normi, siis normkogusega pole võimalik taset tõsta. Ehk kui D-vitamiin on 31 nmol/l, siis ei piisa, kui hakata iga päev võtma 400 ühikut päevas. Synlabi lehel on näiteks kirjas, et mis taseme juures kui palju peaks umbes lisaks tarbima. 
8. On palju tervisemuresid, mille puhul toidulisanditest on suur kasu, mida inimene ei pruugi teada ja millest arstid ei pruugi rääkidagi. Näiteks on teaduslikult tõestatud B-vitamiini kasulik mõju karpaalkanali sündroomile. 
9. Toidulisandid pole nõiaravimid. Näiteks ei maksa loota, et karpaalkanali sündroomi raske vormi korral asendavad B-vitamiinid operatsiooni. Toidulisandid on ikka abistamiseks ja toetamiseks ning reeglina nad ei asenda ravimeid. 
10. Kui mingi toidulisand on sinu tuttaval tõestatult toiminud, siis ei taga see seda, et see sinu puhul kindlasti toimib, sest inimesed omastavad toidulisandeid erinevalt. Kui sõbral toimis, siis järelikult on hea toidulisand, kuid lihtsalt see ei imendu sinul nagu sinu sõbral. Kõikidel inimestel on oma eripärad. Näiteks mu sugulasel on ebatavaliselt kõrge kaaliumi tase. Minul on ebatavaliselt madal D-vitamiini tase. Isegi terve suvi päikese käes olles ja suurtes kogustes D-vitamiini võttes. Meil kõigil on oma eripärad. Mis ei tähenda, et näiteks madala D-vitamiini tasemega tuleb leppida. Ei, tuleb ikka võidelda.
11. Kuigi toidulisandid on reeglina ohutud (ma ei räägi nn imetoidulisanditest) ja halvimal juhul seal pole sees pakendi peal kirjas olevat lisandit, siis on ka toidulisandeid, mille näidustuseta tarbimine võib tekitada kahju. Näiteks raud.
12. Kui saad mingit toidulisandit tarbides taseme normi, siis see ei tähenda, et mitte kunagi enam pole vaja toidulisandit võtta. See võib nii olla, aga ei pruugi. Näiteks laps hakkas edaspidi rohkem lihatooteid sööma ja ferritiini tase on nüüd alati normis olnud. Foolhappe tase aga saavutab tal mingi aeg pärast normiminemist taas madalseisu. Seetõttu tuleb teada enda nn kitsaskohti ja neid vähemalt kord aastas testida.
13. Toidulisandite tarbimine on paratamatu, sest erinevalt saates väidetust ei ole võimalik kõiki vajalikke aineid saada piisavas koguses vaid toidust. Isegi saates reklaamitud mahetoidust. Isegi kulla väärtusega rinnapiim ei sisalda kõike beebile vajalikku ja D-vitamiini tuleb juurde anda. Selleks, et aru saada, kui palju tuleb mingeid asju süüa, et vajalik kogus kätte saada, lugege uuesti seda D-vitamiini näidet ülalpool. Loomulikult tuleb silmas pidada, et toidus loomulikult sisalduvaid vitamiine ja mineraalaineid omastab organism paremini. Ehk nii ei jõua ka kuhugi, et söön 3x päevas kiirnuudleid ja võtan peoga toidulisandeid juurde. Päike jääb samuti parimaks D-vitamiini allikaks. Paraku pole aga isegi suvel Eestis piisavalt päikest. Kahjuks on liigsel päevitamisel ka negatiivsed toimed.

https://sites.google.com/view/lilianitrennid
FB: Liliani trennid

Kasutatud kirjandus:
Carr, A. C., & Rowe, S. (2020). The Emerging Role of Vitamin C in the Prevention and Treatment of COVID-19.

Grant, W. B., Al Anouti, F., & Moukayed, M. (2020). Targeted 25-hydroxyvitamin D concentration measurements and vitamin D 3 supplementation can have important patient and public health benefits. European journal of clinical nutrition74(3), 366-376.

Kim, T. K., Lim, H. R., & Byun, J. S. (2020). Vitamin C supplementation reduces the odds of developing a common cold in Republic of Korea Army recruits: randomised controlled trial. BMJ Mil Health.

Sekel, N. M., Gallo, S., Fields, J., Jagim, A. R., Wagner, T., & Jones, M. T. (2020). The effects of cholecalciferol supplementation on vitamin D status among a diverse population of collegiate basketball athletes: a quasi-experimental trial. Nutrients12(2), 370.

https://minu.synlab.ee/kas-sinu-organismis-on-piisavalt-d-vitamiini



Thursday 29 October 2020

Kuidas paanikahäirest vabaneda

Tänase insuldipäeva puhul otsustasin kirja panna loo, mida olen juba ammu rääkida plaaninud. Loo sellest, kuidas igaühest meist võib sekundiga saada psüühikahäirega inimene. Selleks pean kõigepealt rääkima oma insuldist.

Olin igati terve inimene. Olin asendamas kõrge intensiivsusega treeningut. Tol hetkel istusin põrandal ja juhendasin suuliselt kõhulihaste harjutust. Järsku tundsin 100x tugevamat tunnet kui minestades (kõik, kes on näiteks madala vererõhu tõttu minestanud (mina olen), siis teavad, mis tunne see on). See oli selline nõrkus, et nagu tonn tsementi oleks minu peale valatud. Ma ei suutnud lihtsalt sellele survele vastu panna ja heitsin pikali. Märkasin, et mu vasak käsi ja jalg on täiesti halvatud. Jalahalvatus läks üle mõne minutiga, kuid käehalvatus kestis umbes 1,5 tundi. Siis tuli liigutamisvõime ja jõud väga tasapisi tagasi. Paari tunni pärast olin taas paariks tunniks halvatud. Kuigi ma olin õppinud, et see on insult, ei mahtunud see kuidagi minu pähe. Kuidas saab mul 33aastaselt insult olla? Olin aastaid töötanud halvatud inimestega. Kas ma tõesti jään elu lõpuni halvatuks ja voodisse ning keegi peab hakkama mind hooldama? See oli pehmelt öeldes kohutav šokk. Ärevus ei lasknud mul pärast insulti 36 tundi magada ja uinuda aitas mul lõpuks vaid rahusti. Ärgates elasin mitu korda tunnis üle "infarkti". Vähemalt ma arvasin, et need on infarktid või midagi väga infarktisarnast. Mul oli peal 24tunnine südamemonitooring ja kui see ära võeti, siis ma eeldasin, et arst ütleb, et sain ööpäeva jooksul 200 infarkti. Aga ei saanudki. Järeldasin, et need pole siis otseselt infarktid, mida ma kogen, vaid lihtsalt mu tervis on pärast insulti nii kehv, et ma ei jõua voodistki välja tulla. Kui mind haiglast välja kirjutati, siis dokumentides oli kirjas, et mul poleks just nagu mitte midagi viga. Tegelikkuses olin aga voodihaige, kes ei suutnud hambaidki pesema minna. Ma ei olnud halvatud, aga mul oli lihtsalt nii halb olla kogu aeg. Arvasin, et olen sõna otseses mõttes suremas. Ma ei tea, kuidas ma selleni jõudsin, et pean psühhiaatri juurde minema (mitte keegi ei soovitanud), aga jõudsin. 

Rääkisin oma kaebused psühhiaatrile ära ja ta diagnoosis mul paanikahäire. Mul oli tol hetkel umbes 30 paanikahoogu päevas!!! Psühhiaater ütles, et pean hakkama võtma spetsiaalseid antidepressante, mis paanikahäire ära võtavad. Ütles, et võibolla tuleb annust ka suurendada edaspidi. Küsisin tema käest (tabletivastane nagu ma olen), et kas on mingi võimalus paanikahäirest vabaneda ka tablettideta. Tema sõnad olid umbes-täpselt sellised: "Usu mind, ma olen üle 30 aasta psühhiaater olnud, muud võimalust ei ole. Muidu läheb asi ainult hullemaks." 

Nii ma siis läksingi koju. Võtsin veerand tabletti antidepressanti sisse, nutsin. Seejärel otsustasin Youtube´ist hakata vaatama paanikahoogude kohta videoid. Leidsin sellise kanali nagu ilovepanicattacks. Need videod muutsid minu elu. See veerand tabletti antidepressanti jäigi ainsaks. Otsustasin, et ravin end ise terveks ehk mängin endale ise psühholoogi. Tol hetkel ma muidugi õppisin ka psühholoogiks, aga ka lõpetamise järel ei olnud mul neid teadmisi, mis ma nendest videotest sain. 

Kellel on paanikahäire, saab ka seda kanalit külastada ja end loodetavasti ise terveks ravida. Panen aga siinkohal kirja mõned nipid, mida ma ise kasutasin. Esimene samm tervenemise suunas on see, et sa saad teada, et sul on paanikahäire (enne seda olid veendunud, et oled suremas mingisse salapärasesse haigusesse). See teadmine lahendab pool probleemist. Teiseks tuleb end paanikahäire osas harida: mis on paanikahäire, kuidas see tekib, kuidas seda ravida. Paanikahäire on see, kui organism annab valehäiret. Meie meeled seiravad pidevalt ohtu. Kui me saame teadlikuks ohust (näeme karu), siis me hakkame jooksma, pulss tõuseb, hingeldame jne. See kõik on igati normaalne. Paanikahäire tähendab aga seda, et reaalne oht puudub, aga keha reageerib nagu kõige hullemas ohuolukorras. Ohuolukorras on reaalne oht, aga paanikahäire puhul tõlgendab aju ohutut olukorda ohtlikuna. Nagu suitsuandur, mis tolmu tõttu piuksuma hakkab ja sedasi valehäiret annab. Kujutage ette, kui kehvasti te end tunneksite, kui peate pidevalt karu eest ära jooksma ja on oht, et karu rebib teid päeva jooksul 30 korda tükkideks. Sama tunneb ka paanikahäirega inimene. Ta jookseb päevas justkui 30 maratoni ja elu käib silme eest läbi. Pean mainima, et kuigi ohtu kujutab inimene oma peas ette, siis reaktsioonid sellele on reaalsed ehk pulss ja vererõhk tõusevad reaalselt, inimesel on reaalselt hapnikupuudus, inimesel on reaalselt paha. Väga paha. Tunne on täpselt nagu infarkti või insulti saades ja see ei ole mõnus tunne. Seetõttu on vägagi võimalik pärast insulti või infarkti saada paanikahäire, aga paanikahäiret on võimalik saada väga erinevate füüsilise või vaimse tervise probleemide järgselt. Näiteks võib paanikahäire tekkida lähisuhtevägivalla tagajärjel, eksamipinge tagajärjel, koolikiusamise tagajärjel, autoavarii tagajärjel, traumaatilise sünnituse järel, terminaalse haiguse tõttu jne. Ma pean ütlema, et ma töötasin viis aastat psüühikahäiretega inimeste füsioterapeudina ja paljudel neist oli paanikahäired. Paljud olid paanikahäire tõttu puudega ja/või osalise töövõimega, ei suutnud tööl käia, ei suutnud pereelu elada jne. Ma ütlen ausalt, et ma ei mõistnud neid. Suhtusin neisse hästi ja sõbralikult, aga ma ei suutnud neid sügavuti mõista. Olin küll paanikahäire olemust õppinud, aga ei suutnud mõista, kuidas inimesel hakkab ilma põhjuseta halb ja kuidas võib asi nii kaugele minna, et inimene ei suuda enam töölgi käia. Ma lihtsalt ei suutnud seda mõista. Ega enne isikliku kogemuse puudumist ongi võimatu seda lõpuni mõista. Sama oli halvatusega. Ma olin aastaid töötanud halvatud inimestega. Neid inimesi mõistsin ma enda arvates 100%. Ma tundsin neile 1000% kaasa ja ma arvasin, et tean, mida nad tunnevad. Ega ikka ei teadnud küll. Siit tulebki üks minu elu moto: ära iial arva, et sa tead, mis teine inimene tunneb, kui sa ise pole tema olukorras olnud. Kaastunne ei ole veel täielik mõistmine. Raamatutarkuste tundmine siinkohal ei aita. Seetõttu ongi kogemusnõustamine üks väga tore asi.  Kolmandaks tuleb hakata endale sisendama, et kõik, mida sa tunned ja koged, ei ole tõsi. See meenutab filmi "Piinatud geenius". Professor õpib hallutsinatsioonidel ja tegelikul elul mõistusega vahet tegema. Tema hallutsinatsioonid ei kao kuhugi, aga ta targa inimesena õppis vahet tegema, et mis on päriselu ja mis ei ole. Paanikahäire on just nagu hallutsinatsioonid. Selle vahega, et tunded ja tundmused on tõelised. Kui aga endale selgeks teha, et põhjust nendeks tundmusteks ei ole, siis kaovad ka tundmused. Ühesõnaga tuleb iga kord surmahirmu kogedes endale selgeks teha, et tegu on hetkel paanikahooga ja mitte millegi muuga ning paanikahoog ei tapa (kuigi tunne on selline, et ilmtingimata tapab). 

Kindlasti tuleb välja selgitada ka see, et mis paanikahooge tekitab ehk mis on paanikahoogude algpõhjuseks. Ma olen sügavalt veendunud, et kõikidel paanikahoogude käes kannatavatel inimestel on paanikahoogude puhul algpõhjus olemas. Lihtsalt mõnikord on seda raske esmapilgul mõista (eriti kui tegu ei ole mingi konkreetse trauma/ õnnetuse tagajärjel tekkinud paanikahoogudega). Minu paanikahoogude põhjuseks oli suhteliselt noores eas ja väga heas tervislikus seisundis sekundipealt halvatuksjäämine ja sellega seoses meeletu hirm abitusse seisundisse jäämise ees. Seda süvendas fakt, et ei leitud ühtegi otsest põhjust, miks insult tekkis. Seetõttu ei olnud võimalik ka kuidagi uut insulti ennetada. Samas mul oli teadmine, milline on insuldi kordusrisk. See kõik kokku oli väga kohutav teadmine. Pidin leppima, et elu lõpuni ei ole mul ühtegi hetke, mil mul ei võiks uuesti insult tekkida. Järgmisel korral ei pruugi mul nii lihtsalt minna ja võin jääda elu lõpuni halvatuks, kõnevõimetuks jne. See kõik on rohkem kui hirmus. Paanikahäire on vähim, mis selles olukorras võib tekkida. Igatahes kui on teada, mis paanikahooge põhjustab, on lihtsam end ravida. Lisaks tuleb teada,  mis paanikahooge esile kutsub. Tavaliselt hirmuga seostuvad olukorrad. Näiteks koolikiusamise tõttu paanikahooge kogev inimene võib paanikahooge kogeda koolis, aga ka kooliteel või hommikul kooli jaoks riidesse pannes või ka õhtul pärast kiusamist. Minu hoogusid kutsusid esile trenniandmine ja igasugune liikumine, kus veidigi pulss tõusis, ehk isegi voodist väljatulemine põhjustas paanikahoo. Seda seetõttu, et mu aju oli salvestanud, et kui pulss tõuseb (andsin ju insulti saades trenni), siis on oodata insulti. Seega mu aju püüdis mulle iga kord pulsi tõustes mõista anda, et kohe on tulemas insult ja parem on mitte pulssi tõsta. Mida kauem on paanikahäire kestnud, seda rohkemaid olukordi võib aju hakata ohtlikuna tõlgendama. Ehk esialgsetele triggeritele võib lisanduda uusi. Mina rääkisin paanikahoo tekkides endaga umbes nii. "Mul on jube halb, sest mul on paanikahoog. Mul on paanikahoog, mitte insult, sest mul ei ole esiteks nii halb kui insuldi tekkides. Teiseks ei ole ma halvatuks jäänud (kontrollin oma käed-jalad üle), ma saan rääkida. Järelikult on tegu paanikahooga. Kui ma rahunen, läheb mul halb enesetunne üle. Kõik on korras. Mul on ka varem olnud paanikahoogusid ja ma olen ka varem end nii halvasti tundnud ja mitte midagi ei juhtunud. Ma ei saanud insulti ega infarkti. See läheb üle, pean vaid rahunema ja hingama." Seejärel praktiseerin rahustavaid hingamistehnikaid ja laulan endale mõttes: "Everything´s gonna be alright, everything´s gonna be okay." See laul tõesti aitas mind (selle laulu laulmise mõte tuli mul endal). 

ETV peal on selline tore saade nagu "Selge pilt". Seal rääkis näiteks oma posttraumaatilisest stressihäirest Juss Haasma, kes sai selle mootorrattaõnnetuse järgselt. Tahaksingi tähelepanu juhtida posttraumaatilise stressihäire ja paanikahäire erinevustele. Esmapilgul võivad need tunduda täpselt samad haigused. Neid ongi suhteliselt raske eristada. Posttraumaatiline stressihäire tekib siiski tavaliselt väikese viiteajaga pärast traumaatilist sündmust. Tavaliselt umbes kuu pärast sündmust, aga võib tekkida ka aastaid hiljem. Kui posttraumaatilist stressihäiret iseloomustab pigem see, et inimene elab sündmust pidevalt läbi (näeb õnnetust nii unes kui ilmsi) ja kogeb selle traumaga seonduvat ärevust ja vältimist, siis paanikahood tekivad nn ilma nähtava põhjuseta (inimene ei näe samal ajal kujutluspilte oma traumast) ja hoog seisneb selles, et inimesel on tunne (ja ka sümptomid), et ta kohe sureb, on vajadus kutsuda kohe kiirabi. Ehk siis posttraumaatiline stressihäire on pigem seotud sündmuse enda uuesti läbielamisega, paanikahäire on aga näiliselt mittemillestki tekkiv infaktitaoline hoog. Lisaks on veel vaja eristada ärevushäiret ja paanikahäiret. Kõige lihtsam eristamisviis on see, et ärevushäire hood on pikemad ja leebemad, paanikahäire hood on lühemad ja karmimad. Paanikahoog kestab tavaliselt vaid loetud minutid ja sel on selge algus ja lõpp, inimene tunneb vajadust kutsuda kiirabi. See ei tähenda, et paanikahooge ei võiks esineda päeva jooksul kümneid kordi. Ärevushäire on kestvam seisund, kus inimesel on küll halb, aga tavaliselt mitte nii halb, et tunneks vajadust kiirabi kutsuda. Ärevushäirega inimesel on raske eristada konkreetset algust ja lõppu oma halvastitundmiste vahel. Paanikahoog aga algab väga järsult ja ka lõpp on üsna kiire. 

Paanikahäire all kannatab umbes 3% inimestest. Pärast insulti kannatab umbes 32% naistest ja 21% meestest tugeva ärevuse all. Seega insuldi tagajärjel tekkiv psüühikahäire on väga tavaline nähtus. Kas ma sain paanikahäirest täielikult lahti? Kui mul muidu oli umbes 30 hoogu päevas, siis esimesel videote vaatamise päeval oli umbes 10 hoogu, teisel päeval umbes 3 ja kolmandal 0. See ei tähenda, et mul kunagi enam poleks paanikahoogusid olnud. Mul oli paanikahoog alles kuu aega tagasi. Lihtsalt need on nüüd harvemad ning ma saan neile kiire lõpu peale teha, sest selle asemel, et tunda surmahirmu ja kutsuda kiirabi, saan ma endale selgitada, et tegu on vaid paanikahooga ja tegelikult ma suremas ei ole. Pean mainima, et see pole sugugi kerge. Mõnda traumat on raskem unustada kui teist. Näiteks kui insult tekkis kiropraktiku manipulatsioonist, siis on selle insuldi psüühilisest traumast kergem üle saada, sest inimene ei pea enam kunagi kiropraktiku juurde minema. Kui aga insult tekkis teadmata põhjusel ning arst ütleb, et insult võib iga sekund uuesti korduda, siis ei ole võimalik hirmust 100% üle saada. On lihtsalt võimalik selle tõenäosusega leppida ning elada nii head elu kui võimalik. Ma endiselt viin sokid igal õhtul voodi kõrvalt pesukasti, et kui kiirabi peaks tulema, siis vähemalt sokid on korralikult pesukastis:)

Ma olen paanikahoogu võrrelnud sellega, et kujuta ette, et sa näed, et sul on jalad otsast ära lõigatud, kogu tuba on verd täis, verd purskab jalgadest ja sul on meeletult valus, aga sa ütled endale, et see on vaid hallutsinatsioon ja tegelikult on sul jalad alles ja verd ei voola. Erinevalt tavalisest hallutsinatsioonist teeb sellest ülesaamise raskemaks asjaolu, et sul on ka reaalselt nii valus nagu jalad oleks otsast lõigatud. Püüa siis endale selgeks teha, et seda, mida sa tunned, pole olemas. Ehk paanikahäire tablettideta ravimine nõuab väga suurt eneseületust. Pead suutma endale selgeks teha, et see, mida tunned, pole tõsi. Pead oma justkui surmaeelseid kannatusi ignoreerima. See ei ole lihtne. Aga see on võimalik. Kindlasti peab paanikahäiret hakkama ravima koheselt. Mul õnneks kogemused puuduvad, et kui efektiivne on tablettideta ravimine olukorras, kus paanikahäire on kestnud aastaid. Ilmselgelt on ravi seda pikem ja raskem. 

https://sites.google.com/view/lilianitrennid

FB: Liliani trennid







Tuesday 13 October 2020

Paljajalujalatsid - mida füsioterapeut arvab


Eilses telesaates räägiti paljajalujalatsitest. Saatest jäi kõlama palju häid mõtteid, aga ka nii mõnedki asjad, mis on minu arvates valed. Mis ma siis arvan?

Lamenenud tallavõlvid, kukekannus, hallux valgus, sissevajunud hüppeliigesed jms probleemid võivad tõepoolest põhjustada nii põlve-, puusa-, selja-, isegi kaelavalu, rääkimata jalalabade endi vaevustest. Jalalabadest põhjustatud vaevused võivad põhjustada ka traumasid - näiteks hüppeliigeste väljaväänamine, põlvevigastused jms. 

Esiteks tuleks paljajalujalanõudest rääkides eraldada beebid täiskasvanutest. Kui sul on sündimas laps, siis saab kõike õigesti teha. Mida sündiva lapse puhul silmas pidada?
1. Kõige tähtsam: last ei tohi seisma võtta enne, kui ta ise seista suudab. Last ei tohi enne seda ka hüpitada. On tavapärane, et paarikuist imikut pannakse oma jalgade peale seisma ja teda hüpitatakse - seda ei tohi teha! Last ei tohi kõnnitada enne, kui ta ise kõndima hakkab. On tavapärane, et lapsel võetakse kätest kinni, et ta hakkaks kõndima - seda ei tohi teha! Lapsele ei tohi muretseda kõndimise jms abivahendeid - kõndimistool; kiik, kus beebi ise jalgadega endale hoogu teeb jne. Nende asjade ostmine on emade jaoks lausa ühiskondlik norm, aga neid ei tohi osta! Beebit ei tohi ka istuma panna enne, kui ta iseseisvalt istuda suudab. Last ei tohi enne kuuendat elukuud panna ka toestatult püstisesse asendisse istuma - kärru, söögitooli jne. Kui enne kuuendat kuud on vaja beebile anda lisatoitu, tuleb seda teha lamamistoolis, kus beebi selg säilitab kumera asendi ja on toestatud. Samuti ei tohi beebisid panna suurematele lastele mõeldud lastevankrisse püstiselt istuma. Beebit võib meelitada (ja mingi hetk peabki meelitama, kui areng jääb tavapärasest hilisemaks) seisma tulema ja kõndima (füsioterapeudid teavad ka, kuidas last selles vajadusel veidi abistada), kuid lapsevanemad last abistada ei tohiks. Samuti ei tohiks pakkuda abivahendeid. See on kõige-kõige-kõige tähtsam. Kui siin etapis millegagi eksida, siis tuleb lapsel terve elu võidelda erinevate terviseprobleemidega, mida põhjustavad lampjalad, sissevajunud hüppeliigesed jms. Siin etapis valestitehtu on parandatav vaid abivahenditega (tallatoed jms), paljajalujalatsid ja võimlemine hilisemas eas enam sel puhul ravivat efekti ei oma. Nimelt ei ole beebi hüppeliiges enne teatud iga veel valmis koormuseks. Kui koormust pakkuda varem kui keha valmis on, toimuvad pöördumatud muutused. Seetõttu ma räägingi lastest ja täiskasvanutest paljajalujalatsite kontekstis eraldi, sest täiskasvanud enam oma beebiaega muuta ei saa. Kui aga beebieas käituda õigesti, siis on kõik eeldused terveks eluks olemas.
2. Enne kui beebi hakkab kõndima, pole talle jalga vaja panna mingisuguseid spetsiaalseid jalanõusid. Beebile pannakse jalgade otsa vaid pehmeid sooje asju, et varbad õue minnes ei külmetaks. Kõik sokkide moodi pehmed asjad on okeid. Ükskõik kui paksud, peamine, et pehmed ja superpainduvad. Kui beebi hakkab kõndima, siis toas olgu ta paljajalu, külma põranda korral vajadusel sokkides. Õues kõndimiseks valida juba kõige esimesteks jalanõudeks paljajalujalatsid ja nii elu lõpuni.
3. Saatest jäi vähemalt mulle mulje, et kui hakatagi beebieast peale kandma paljajalujalatseid, siis ei olegi mingit võimalust, et lapsel areneb lampjalgsus, hüppeliigesed vajuvad sisse jms. See ei ole tõsi. Näiteks osad inimesed on geenide poolest hüpermobiilsed (superpainduvad). Neil on suur oht tallavõlvide lamenemiseks ja hüppeliigeste sissevajumiseks. Seetõttu tuleb last ikka füsioterapeudile enne kooli näidata, et võimalikult varakult arvastada kõrvalekalded normist. Füsioterapeut siis ütleb, mida tuleks kõrvalekalde puhul ette võtta.
4. Jälgige, et lapse paljajalujalatsid oleksid ALATI PARAJAD!!! Paljajalujalatsite kandmine võib kasu asemel kahju teha, kui need on liiga väikesed. Laste jalanõud olgu alati pigem õrnalt suuremad kui vähegi väikesed. Kui paljajalujalanõu on veidigi väike, kaotab kõik hea oma mõtte.
5. Pange laps trenni, kus ta on paljajalu või sokkides - akrobaatika, võimlemine, judo, tantsimine jne. Ehk siis negatiivne spordiala jalgade tervise mõistes on tüdrukute puhul võistlustants, alates varvaskingade kasutamise algusest ka ballett. Nii mõneski tantsutrennis sunnitakse lapsi kandma jalanõusid (mitte paljajalujalatseid, vaid sageli üsna ebaergonoomilisi jalanõusid; mitte ainult esinemistel, vaid sageli ka trennis). Sellistest treeninggruppidest võiks loobuda, kus laps peab trennis kandma jalanõusid, mis ei ole paljajalujalatsid või paljajalujalatsitega sarnastele tingimustele vastavad jalanõud. 

Kui need viis punkti täita, peaks terved jalad kindlustatud olema.

Täiskasvanute puhul on aga hoopis teine lugu. Saatest jäi kõlama arvamus, et tuleks soetada paljajalujalatsid, teha jalgadele tugevdavaid harjutusi (aitäh, et saates see välja toodi) ja kaovad ära nii lampjalad kui ka hallux valgus. Paraku on see tõest üsna kaugel. Juba 7aastasel lapsel võib olla pöördumatult hilja, et piirduda vaid paljajalujalatsite soetamise ja harjutustega, et oma jalad nn korda teha. Nagu ma ülevalpool mainisin, jalgade tervisele pannakse alus beebieas. Kui seal on toimunud pöördumatud muutused, siis neid pelgalt paljajalujalatsite ning harjutustega muuta ei saa. Pöördumatuid muutusi tekitavad ka liiga väikesed või valed jalanõud. Näiteks olen näinud paljusid täiskasvanuid, kelle kõik probleemid on põhjustatud sellest, et nende vanemad ei märganud, et lapse jalanõud olid ammu väikseks jäänud. Kui saatejuht küsis, kas harjutusi tehes saab hallux valguse ära kaotada, siis füsioterapeut ütles, et loomulikult, nii nagu saab kõhulihaste harjutusi tehes kõhulihaseid tugevdada. See informatsioon oli lausvale. Kui tallavõlvid on lamenenud, siis neid ei saa tagasi normaalseks, ükskõik kui palju paljajalujalatseid kanda või harjutusi teha. Sama on hallux valgusega. Miks siis tehakse hallux valguse operatsioone, kui neid oleks võimalik parandada harjutustega? Paraku saab hallux valguse arengut harjutuste ja sobivate jalanõudega vaid peatada. Luulisi muutuseid ei ole võimalik harjutustega olematuks teha. Sama on lamenenud tallavõlvidega - edasist lamenemist saab peatada, samuti saab vähendada vaevuseid, kuid tagasi nn normaalseks neid enam puhtalt jalanõude väljavahetamise ja harjutustega ei saa. Seetõttu tulebki õige alus tervisele panna beebieas. Kui oled juba täiskasvanud, siis ei tasu ka lusikat nurka visata, sest õiged jalanõud ja harjutused on vajalikud ka edasise halvenemise peatamiseks. Millised on siis soovitused täiskasvanutele?
1.Käi jalgade koormusjaotuse analüüsil: https://www.kliinikum.ee/taastusravi/et/spordimeditsiin/teenused/2-uncategorised/101-jalgade-koormusjaotuse-analueues
See on tasuline analüüs, mida soovitan absoluutselt kõigile, kaasa arvatud lastele, kelle puhul ei ole järgitud ülaltoodud viite põhimõtet. Just seetõttu, et tavaliselt ülalsoovitatud beebide viite põhimõtet ei järgita ning jalgadele on tehtud juba pöördumatut kahju. Perearsti saatekirja korral on arsti visiiditasu odavam, analüüsi eest tuleb ikka täismahus maksta. See on uuring, kus tuleb nii paljajalu kui ka jalanõudes kõndida spetsiaalse kõnniraja peal. Arvuti arvestab välja, milline on sinu keharaskuse jaotumine igal ajahetkel. Selle järgi saab arst aru, milline on sinu tallavõlvide, varvaste ning hüppeliigeste seisukord ning kuidas sa oma keharaskust kõndides jaotad. Vajadusel kirjutatakse välja tallatoed, mida saadetakse tegema spetsiaalse füsioterapeudi juurde. Füsioterapeut näitab ette ka spetsiaalsed harjutused, mida antud probleemi korral peaks tegema. Sellised tallatoed on 100% individuaalsete vajaduste järgi tehtud. Mitte mingil juhul ei tohi tallatugesid osta poest/apteegist või tellida neid pelgalt ühe koha peal seismise põhjal tehtud uuringu alusel. Lapsed ja puudega inimesed saavad tallatugede pealt 90%list soodustust. 
2. Kui tallatoed on määratud, tuleb neid kanda. Samuti tuleb teha spetsiaalseid harjutusi. Mõnikord on vaja ka hüppeliigest toestavaid jalanõusid. Kui kanda vaid spetsiaalseid jalanõusid/tallatugesid ja spetsiaalseid harjutusi mitte teha, võib kasu asemel kahju teha, sest antud abivahendid nõrgestavad jalalihaseid. Miks siis kanda spetsiaalseid jalanõusid/tallatugesid, kui nad jalalihaseid nõrgestavad? Sest jalgade õige asend ja teljelisus on tervise hoidmiseks hädavajalik. Mida suurem koormus, seda olulisem on õige teljelisus ja jalgade õige asend. Näiteks toas kõndides ei ole õige asend nii oluline kui matkal. Kõndises pole nii oluline kui jooksmisel jne. Seega, mida pikemale jalutuskäigule minna, seda olulisem on vajadusel toestada hüppeliigeseid/tallavõlve. Kui inimesel on hüppeliigesed sissevajunud, siis ta ei suuda joostes nende asendit teadlikult kontrollida. Seega on tallatugede/spetsiaalsete jalanõude kandmine koormusel vajalik. Et lihased veelgi nõrgemaks ei jääks, tuleb lisaks teha tugevdavaid harjutusi. Tallatugede kandmist tuleb harjutada järk-järgult. 
3. Soetada paljajalujalatsid või paljajalujalatsite tingimustele vastavad tavajalanõud. Jah, ka tavalisest kingapoest saab paljajalujalatsite funktsiooni täitvaid jalanõusid osta. Ma olen kogu teadliku elu poest ostnud paljajalujalatsite tingimustele vastavaid jalanõusid. Mida siis jalanõude ostmisel silmas pidada?
  • varbad ei tohi olla kokkusurutud ehk mitte mingil juhul soetada kolmnurkse ninaga jalanõusid (kui siis naistel pidulikul puhul paar korda aastas paar tundi kandmiseks)
  • tald peab olema väga hästi painduv
  • ei kontsadele (jällegi see paar korda aastas, paar tundi korraga erand naistele)
  • jalanõu peaks jalas tunduma nagu suss
  • jalanõus peaks olema veidi ruumi 
  • väldi igasuguseid moeröögatusi, kaasa arvatud imeleiutisi (näiteks kiikhobu tallaga saapad)
Kui on määratud tallatoed, soovitangi poes jalanõusid proovimas käia nii, et paned enne proovimist tallatoed jalanõu sisse. 
4. Kodus kõnni paljajalu. Kui on külm, kasuta sokke. Sussid viska minema. Tööl/koolis istudes eemalda jalanõud. 
5. Suvel kõnni aias paljajalu, jookse paljajalu liiva peal.
6. Paljajalujalanõusid harjuta järk-järgult. Mitte mingil juhul ei tohi lihtsalt jooksutosse minema visata ja minna vibram jalanõudega 10km jooksu tegema!!!!!
7. Enamik täiskasvanuid ei jõua kunagi sellisesse staadiumisse, kus nad võiksid vibramitega jooksma minna. Mõned aastad tagasi oli uudis, kuidas üks mustanahaline mees jooksis maratoni paljajalu läbi ja võitis. Seega, tõepoolest, ei ole mõtet kulutada tuhandeid eurosid kallite jalanõude peale. Tõepoolest, ka paljajalu saab kõva maa peal joosta. See on võimalik, aga tavainimene, kui neid beebide viite punkti pole järgitud, ei jõua kunagi sinnamaale, et saaks paljajalu maratoni joosta. Esiteks on vibramitega jooksmise eeltingimuseks see, et jalgade koormusjaotuse analüüs peaks näitama jalade perfektset seisukorda. Teiseks peaksid jalad olema perfektselt teljelised - jalalabad ei tohi olla pööratud sisse- ega väljapoole, põlveliigeste asend peaks olema perfektne jne. Kolmandaks peaksid tallalihased olema ääretult tugevaks treenitud. Neljandaks peaks vibramitega jooksmise harjutamine olema väga-väga pikaajaline ja läbimõeldud, soovitatavalt spetsialisti poolt juhendatud. Seega soovitan ma jooksmiseks nn tavainimesele ikkagi jooksutosse, kuid nende puhul tuleks ka jälgida, et varvastel oleks mõnusalt ruumi, tald oleks painduv. Enamikule inimestele ei sobi paljajalujalatsid jooksmiseks, sest on vaja tallavõlvi toestust ning põrutust pehmendavat talda. Nii nagu asfaldil joostes hakkavad jalad valutama sagedamini ning kiiremini kui muru peal joostes, sest kõvem pinnas tähendab suuremat põrutust, nii hakkavad ka vibramitega joostes jalad kergemini valutama kui jooksutossudega. Seega muru peal saab joosta pikemat maad kui asfaldil.  Kui on määratud tallatoed, tuleb jooksmisel alati panna tallatoed jooksutossu sisse. Tallatugede harjutamine jooksmisel on veelgi pikemaajalisem kui kõndimisel.
8. Enne kui pole saavutatud jalgade perfektset teljelisust ja enne kui ei ole perfektseid jalanõusid ja vajadusel tallatugesid, ei soovita ma üldse joosta ega hüpata. Jooksmine ja hüppamine paneb jalgadele tavapärasest palju suurema koormuse ja jalaprobleemid süvenevad. Kõigepealt peaks jalad terveks võimlema ja leidma sobivad jalanõud (ning vajadusel tallatoed), siis alles saab hakata jooksma ja hüppama. Mõni ei tohi üldse kunagi joosta, tuleb valida teised võimalused sportimiseks. 
9. Jalalabad ja varbad vajavad samamoodi trenni nagu kõhu- ja seljalihased. Tasakaaluharjutused ning spetsiaalsed harjutused aitavad!
10. Treeningus, mis ei sisalda jooksmist/hüppamist, ole paljajalu või sokkides. Seljatreeninguid andes pidin treenitavatel sageli "jõuga" spordijalanõusid jalast ära tõmbama, sest inimestel on nii sisseharjunud, et igasugust treeningut tuleb teha sporditossudes. EI! Igasugused pallimängud, jooksmine ja hüppamine vajavad spordijalanõusid. Venitus- ja seljatreeningud, jooga, pilates jms ei vaja jalanõusid. Aeroobikatunnis, mille esimene osa sisaldab liikuvat osa, võib olla vaja jalanõusid, aga mati peale pikali minnes kipuvad inimesed jalanõud jalga jätma. Võtke mati peal seistes, lamades harjutusi tehes jalanõud ära! 

Facebook: Liliani trennid
https://sites.google.com/view/lilianitrennid





 

Thursday 13 June 2019

Kuidas ma 33aastaselt insuldi sain

Hei-hei!

Ilmselt paljud on kuulnud juba, et sattusin haigevoodisse:)
Tahtsin oma loo kirja panna, sest insult tabab noori inimesi harva, kuid seda siiski juhtub. Seetõttu on teavitustöö tervitatav. NB! See lugu on tõesti tõsi:) Jah, insuldi võib saada ka emaüsas asuv loode, rääkimata beebidest jne. 

Kuidas juhtus?
Mul oli koolis olnud raske nädal - kolm rasket eksamit. Laupäeval olid sugulase matused, kus lahkunu abikaasale kutsusin kiirabi.... Pea oli valutama nutetud ja olin õhtu lõpuks omadega täiesti läbi. Pühapäeval sain sõbrannalt abipalve, et ta on jäänud liiklusesse kinni ja kas saaksin minu kodust üle tee asuvasse spordiklubisse teda asendama minna. Trenni alguseni oli jäänud 25 minutit ja mina lebasin öösärgis veel voodis. Panin siis kiiresti riidesse ja läksin tundi andma. Saal oli rahvast täis, oli umbne ja palav. Treening oli läinud hästi, osalejad olid rõõmsad. Panin kõigile südamele, et nad palju vett tarbiksid. Näitasin oma pudelit ja ütlesin, et mina vist võidan veejoomise võistluse. Ütlesin, et ma ei taha kiirabi neile kutsuda, sest nad piisavalt vett ei joo (jah, oleks ma vaid teadnud, et mõned minutid pärast seda kutsun endale kiirabi:)). Olime lõpetanud aeroobse osa ja läksime põrandale jõuharjutusi tegema. Esimesena tegin kõhulihastele mõeldud harjutust. Suunasin treenitavad harjutust tegema, ise tõusin istukile, et harjutuse tehnikat selgitada. Mu enesetunne oli suurepärane. Järsku tundsin tunnet, mida on võimatu sõnadesse panna. Kellel on madal vererõhk, siis need teavad, mis tunne on, kui hommikul tõused voodist kiiresti püsti ja silme eest läheb mustaks ning peale tuleb suur nõrkus. Kui see tunne korrutada miljoniga, siis selline tunne tuli mulle peale. Viskasin end kohe selili. Nii kui olin selili jõudnud, oli mu vasak jalg kõrvale vajunud (enne olid mu jalad kõverdatud, põlved koos, nüüd aga järsku oli vasak jalg kõrvale vajunud). Kuulsin, kuidas vasak käsi iseenesest tõmbles mööda põrandat. Ma ei tundnud, aga kuulsin, et käis kolks-kolks-kolks. Tõstsin pea üles ja vaatasin oma vasakut jalga. Mõistsin, et jalg ei liigu. Seejärel sain aru, et mu vasak käsi on ka halvatud. Kogu kehas oli kerge värin. Sain aru, et mul oli olnud insult. Vasak käsi lõpetas suurema tõmblemise ära. Jube piinlik oli. Lootsin, et kõik on kõhulihaste treenimisega ametis olnud ja polnud mu tõmblemist näinud. Tunni lõpuni oli veel 20 minutit. Mõtlesin, et kuidagi pean ikka tunni lõpuni tegema. Ja uskuge või ärge uskuge, ma jätkasin tunni andmist:D (Varem olen 39,5-ga trenni andnud. Ja ühel korral kõhugripiga, oksekauss kõrval.) Mõtlesin, et ei saa ju niimoodi kliente pika ninaga jätta ja pean ikka tunni lõpuni tegema. Nuputasin, et mis harjutust ma saan teha, kui vasak kehapool halvatud on. Mõtlesin välja. Palusin vasakule küljele minna ja hakkasime paremat jalga tõstma. Selle aja jooksul hakkas mu vasak jalg jälle liikuma ning sain alumise jala tõstmist ka teha. Mõtlesin, et, huvitav, kas ma paremale küljele saan mindud. Sain. Võtsin parema käega vasakust käest kinni ja läksin paremale küljele. Vaatasin, kuidas vasak käsi täiesti lödilt oma elu elas ja suuuur hirm tekkis (või noh, pigem ikka suur hirm suurenes veelgi). Hakkasin rohkem mõtlema insuldi ajaliste piirangute peale. Igatahes tegin teise külje peal ka harjutused ära. Seejärel mõtlesin, et mis variandid mul veel on mingeid asendeid võtta nii, et kliendid aru ei saaks. Mõistsin, et ma värisen nii hullusti, et ilmselt on kõik juba aru saanud, et mul midagi viga on. Ja samas oleks vaja haiglasse ka ikkagi minna:) Ütlesin siis klientidele: "Teie tehke veel venitusharjutusi, mul on VEIDI halb olla." Seejärel oli mul plaan, et lähen võtan oma koti, lähen ruumist välja, istun maha ja kutsun endale rahus kiirabi. Mõistsin, et kuigi mu jalg juba liikus, olin liiga nõrk, et oma kotini kõndida või üldse püsti tõusta. Palusin siis kõige lähemal kliendil mu kott tuua. Mu parem käsi värises liiga palju, seetõttu palusin kliendil minu kotist telefon võtta ja 112 valida. Klient oli silmnähtavalt ärev, kui kuulis, et ma tahan hädaabisse helistada. Kui number valitud, siis võtsin telefoni paremasse kätte ja palusin häirekeskuse töötajal endale kiirabi saata. Mäletan, et kui 25aastaselt endale infarktikahtlusega kiirabi kutsusin (mul oli tegelikult reflukshaigus tol korral), siis mitte ei tahtnud töötaja mulle brigaadi välja saata - liiga noor. Sel korral aga läks õnneks. Ma ei pidanud pikalt seletama. Töötaja oli küll silmnähtavalt üllatunud, et ma kutsun ENDALE kiirabi ja ma olen KOLMKÜMMEND KOLM ja mu vasak kehapool on HALVATUD. Aga saatis kiiresti brigaadi välja. Spordiklubi kliendid tormasid mulle appi. Tuli välja, et trennis oli nii arst kui erakorralise meditsiini õde. Lisaks tulid appi ka tavalised kliendid, järgmise tunni treener. Arst katsus pulssi. Üks treenitav tegi veega pabereid märjaks ja asetas mu laubale (aitäh sulle!). Treener tegi aknad lahti ja tõi mulle vett (aitäh!). Olin liiga nõrk, et juua... Kõik lohutasid mind ja treener viskas veel ühe killu ka, mis OLI naljakas:) Kõik olid murelikud ning meeletult abivalmid. Ma ise olin ka selleks ajaks juba leppinud selle halvatud olemise häbiga ja ei lasknud end situatsioonist ja kohast häirida. Kiirabibrigaad jõudis MEELETULT kiiresti kohale. Aulike, Natalia ja Kevo - ilmselt maailma parim kiirabibrigaad. Noored, positiivsed, hoolivad, suure empaatiavõimega, targad, südamlikud ja mida kõike veel. Oli ilmselge, et insuldikas tuleb haiglasse viia. Kuna mu jalad küll liikusid, aga üldine jõud oli null, siis viidi mind kandetekiga kiirabiautosse. Appi tuli ka treener ja üks spordiklubi klient. Mõtlesin küll, et oleks võinud suveks ikka 20 kilo alla võtta, oleks kergem mind tassida olnud, aga noh... Arst helistas auto pealt haiglasse ette, et tuleb noor insuldikas. Vilkuritega toimetati mind haiglasse. Ma ei teadnudki, et vilkurite hääl autos nii tugev on. Kiirabiõde hoidis kätt minu käel ja nägi nii murelik ja kaastundlik välja, et tundus lausa, et ta mõttes palvetab minu pärast. Palvetasin siis ise ka. Minu esimene mõte oli, kui mõistsin, et võin suure tõenäosusega elu lõpuni halvatuks jääda: "Jumal tänatud, et ma nüüd psühholoogiks õpin." Haiglasse jõudes vaatas mind üle neuroloog. Rääkisin talle, et mu vasak käsi on TÄIESTI halvatud. Näitasin talle, et pöial ja nimetissõrm õige veidi liiguvad (need hakkasid liikuma juba spordiklubis). Arst palus mõlemad käed ette tõsta. Ma ei teadnud, kas sellise palve peale nutta või naera. Naeru ei tulnud igatahes. Ohkasin ja tõstsin parema käe ette. Seejärel võttis arst mu vasaku käe ja palus enda poole seda tõmmata. Vaatasin talle otsa sellise näoga, et kas ta teeb nalja või. Ta muidugi ootas ka, et äkki ikkagi tõmban käe enda poole. Sama lugu kordus siis endast eemale lükkamise palvega. Seejärel saadeti mind kompuutertomograafiasse. Kuulsin arste rääkimas, et kompuuter oli korras (tegelikult hiljem digiloost lugedes selgus, et ei olnud ikka päris korras) ja nad arvavad, et mul on hemipleegilise migreeni episood. Ma sain kreepsu. Ma olen halvatud ja nad arvavad, et see on migreenist!!! Mul isegi pea ei valutanud! Minu migreenid on nii nõrgad, et ma ei pea viimasel ajal isegi paratsetamooli võtma! Ja nad väidavad, et olen migreeni tõttu halvatud! Võimatu! Kohe, kui arst tuli, siis ütlesin, et kuulsin juba, ja seda ma küll ei usu, et ma migreenist halvatuks jäin. Arst ütles, et selline asi on tõesti olemas. Seejärel sain oma telefoni kätte ja guugeldasin. Jah, hemipleegiline migreen on tõesti olemas. Auraga migreen võib põhjustada hemipleegilist migreeni, mille puhul jääb inimene ajutiselt halvatuks. Võib isegi langeda koomasse. Proovisin end harjutada teadmisega, et migreenist võib halvatuks jääda. Mingi aja pärast tuli arst tagasi, mu käsi ei liikunud endiselt. Mulle tilgutati kotike füsioloogilist lahust ja ma ise jõin ka tublisti vett, sest jube janu oli. Seejärel ütles arst, et täpsema informatsiooni minu seisundi kohta annaks peaaju magnetuuring, aga MRT pühapäeviti ei tööta!!! (Ärge kunagi pühapäeval insulti saage!!!!) Seetõttu võiks igaks juhuks ikkagi trombolüüsi teha, sest kui ei ole migreenist, siis on natuke pahasti. Kui ta oli need sõnad ära öelnud, hakkas mu käsi järsku tööle. Suutsin kõigepealt sõrmi liigutada, seejärel käe vaevaliselt taeva poole sirutada ja arsti näidatud sõrmeosavuskatseid sooritada. Arst ütles, et siis trombolüüsi ei tee. Mu käsi oli väga nõrk, aga liikus taas. Järgmised pool tundi ma lihtsalt imetlesin oma vasakut kätt ja seda, et see liigub. Seejärel suunati mind EMO-st neuroloogia intensiivi. Kell oli 20 õhtul. Seal oli umbes 6-8 vanemat inimest, kõik ilmselt insuldi läbi elanud. Kõik magasid ja norskasid. Olin viimati söönud kell 14 päeval. Kõht oli jube tühi. Küsisin ise süüa, keegi ei pakkunud. Seejärel toodi lõunast järgi jäänud kanasuppi. Mitte et mu kõht oluliselt rohkem täis oleks saanud:) Mu telefoni aku hakkas tühjaks saama. Mõtlesin õudusega, et mis siis saab, kui ma ei saa lähedastega kontaktigi enam. Sugulane tuli mulle telefonilaadijat tooma, aga oli maja peal ära eksinud. Otsustasin talle siis vastu minna, sest jalad olid mul korras. Õde küll keelitas mind, aga ta oli selline tore vanem naisterahvas, et kuigi ta pidevalt keelitas mind igasuguseid asju tegemast, siis lõpuks jäi mu tahtmine siiski peale:) Neuroloogia osakond asub 4.korrusel ja alla oli pikk tee. Tundsin, kuidas mu enesetunne aina halvemaks läks. Tuli jälle suur nõrkus peale, kuulsin, et olin hakanud vasakut jalga mööda maad lohisama. Tundsin, et vasak käsi oli taas halvatud. Täiesti halvatud. Hakkasin vastu seinu ja uksepiitu end ära lööma, kuigi nägemine oli mul korras ja ma arvasin, et lähen enda arvates õigesti. Näiteks tahtsin lifti uksest sisse astuda, aga läksin hoopis vastu avanenud liftiust. Sain aru, et pikka nalja ei ole, aga olin ära eksinud. Läksin siis mingisse suvalisse osakonda sisse, kus leidsin ühe meditsiinitöötaja. Ütlesin, et olen eksinud. Ta ei tundunud tahtvat mind väga aidata, aga panin käed kokku ja palusin teda: "Ma väga palun, aidake mind tagasi neuroloogia osakonda, ma tõesti ei oska, olen eksinud". Ma ei hakanud lisama, et kui ta mind kohe ei aita, siis kukun sealsamas pikali. Õnneks ta selle peale tuli minuga kaasa ja juhatas uue suuna kätte. Imekombel jõudsin osakonda tagasi ja heitsin kohe voodisse. Ise õnnelik, et ma tee peal ära ei surnud. Lubasin ju õele, et minuga ei juhtu midagi. Samas mures oma käe pärast. Arst tuli mind uuesti vaatama. Kurtsin, et olen taas halvatud. Arst kopsis mind ja lasi mulle taas füsioloogilist lahust tilgutada. Igatahes sain oma laadija kätte ja kurtsin lähedastele, mis saatus mind on tabanud. Kui ütlesin, et olen insuldiga haiglas, siis kõik küsisid, et KES on haiglas. Mina! Mina olen insuldiga haiglas. Tol hetkel arvasin veel, et olen hemipleegilise migreeniga haiglas. Liitusin Facebooki hemipleegilise migreeni rahvusvahelise grupiga. Küsisin nende käest miljon küsimust ja mind lohutati seal, et küll mu käsi hommikuks taastub. Õnneks mu käsi taastus  kella üheks öösel. Liikuvus tuli tagasi. Jõud oli küll nullilähedane. Koordinatsioon samuti. Näiteks kui tualetis käisin, siis füsioterapeudina veensin end, et tuleb ka vasakut kätt kasutada, kui pükse üles tõmban, aga vasak käsi oli nii aeglane ja koba, et parem tegi kõik ikka vasaku eest ära. Mõtlesin, et peaksin ka kinda paremasse kätte panema (nagu insuldihaigetega tehakse, et nad haiget kätt rohkem kasutaksid):) Kõik ülejäänud patsiendid norskasid hirmsasti, vererõhk oli kõigil patsientidel meeletult kõrge ja andurid piiksusid pidevalt. Õde ja hooldaja toimetasid nendega...Mul oli meeletu hirm. Proovi siis magada... Ja ma ei maganudki. Mitte üldse. Proovisin küll vahepeal ka silmad kinni panna ja vaikselt lebada, aga ei suutnud siiski uinuda. Lisaks ajas füsioloogiline lahus mind iga 30 minuti tagant vetsu. Mingi hetk tuli jube nälg ka jälle. Õnneks oli sugulane komme toonud ja sõin neid. Seejärel hakkasid teised patsiendid ärkama juba. Kell 4 hommikul! Kell 4.30 ütles õde juba kõigile "tere hommikust!":D See mees, kes mu vastas magas ja norskas terve öö üle palati... Õde: "Kuidas magasite?" Mees: "Oi, üldse ei maganud!" Õde: "Natuke ikka magasite?" Mees: "Korraks ehk jäin tukkuma, aga terve öö olin üleval":D:D:D Igatahes hoidis mind terve öö tegevuses see, et uurisin hemipleegilise migreeni grupist, mis see haigus endaga kaasa toob. Ma pole kunagi rohkem kui 24h üleval olnud, aga sel korral ei suutnud ma ka päeval uinuda. Läksin ühe õe juurde, panin käed kokku ja palusin, et ta mind tavapalatisse saadaks, sest ma lihtsalt ei suuda enam. Pidin natuke veel ootama, aga saingi oma palatisse. Sain privaatpalati. Olin NIIIIII õnnelik. Mõtlesin, et privaatpalatis tuleb kohe uni. Ei tulnud. Kui mu vasak käsi oli rohkem kui minutikese paigal olnud, siis mul oli vaja seda testida, et kas ta üldse liigub enam. Ja nii ma siis magama ei jäänudki. Lisaks oli vasak käsi esmaspäeval veel väga nõrk. Treenisin teda terve päev. Külas käisid murelikud sugulased ja sõbrad. Kõik kirjutasid ja helistasid. Käisin magnetuuringus (lõpuks). Läksin sinna jalgsi ja üksinda. Suhteliselt halb oli olla. Ma ei teadnudki, millest. Kas magamatusest, insuldist või pikast lebamisest. Igatahes kui registratuuris andmeid sisestati, siis ma mõtlesin, et kui ta kaua neid veel sisestab, kukun sinnasamma pikali. Õnneks jõudsin siiski uuringule. Jube janu oli endiselt. Enne uuringut palusin ka vett. Kõigile, kes lähevad kunagi magnetuuringusse, teadmiseks: teile pannakse pähe kõrvaklapid, sest öeldakse, et uuringu ajal on masina tekitatud heli vali. Küsitakse, kas soovite raadiot kuulata kõrvaklappidest. Ütlesin, et soovin. Õde ütles, et ma ütleksin, kui heli on piisavalt tugev. Ütlesin. Aga õe reageerimisaja tõttu sai heli sutsu valjem, kui ma oleks tahtnud, aga ma ei hakanud protestima. Uuringu ajal kostev heli oli aga nii tugev, et ma ei kuulnud üldse seda raadiot, mille heli oli enne olnud liiga tugev... Nii et... Laske kindlasti panna endale raadiot ja laske see heli panna nii tugevaks, et oleksite nagu rokkkontserdil. Teadsin, et mõnel tekib magnetis klaustrofoobia tõttu paanikahäire. Mul klaustrofoobiat pole, aga üsna alguses otsustasin, et see on piisavalt ebamugav (vaimselt), et parem on silmad kinni olla. Nii et hoidke silmad kinni ja keskenduge muusikale. Uuringu ajal ei tohi end üldse liigutada. See oli kõige raskem osa uuringust. Ah jaa... esmaspäeva hommikul võeti minult 10 katsutitäit verd. KÜMME. Mõtlesin, et kas mul verd enam järgi jäigi. Mul oli tolleks hetkeks kaks kanüüli ja kolmandast kohast võeti verd. Ei olnud tore. Kanüülid teevad mulle alati haiget. Mitte ainult panemise hetkel, vaid kogu aeg segavad ja valutavad. Rohkem midagi esmaspäeval ei toimunudki. Ma ei näinud ühtegi arsti. Ah jah. Ühte nägin. Koputatakse. Mina: "Jah." Arst: "Kas Teile sobib 9.juulil endokrinoloogi juurde minna?" Vaatan teda hämmeldunud näoga. Arst: "No Teie diabeedi asjus!" Hakkasin karjuma, et mis diabeedi... Arst: "Seda ma vaatasin, et kuidas see patsient nädalavahetusega nii palju nooremaks ja ilusamaks on muutunud:)" Ma ei hakka mainima, et sain südari selle peale lihtsalt. Kõigepealt insult ja nüüd leiti diabeet ka veel. Ja niimoodi teatatakse:) Õudne! Proovisin siis pärast 36h üksikpalatis uinuda. Ei olnud norskamist ega piiksuvaid aparaate. Ei midagi... Ärevus ja hirm olid liiga suured. Olin juba lugenud, et iga järgnev hoog on järgmisest tavaliselt tõsisem... Ja iial ei tea, millal jälle halvatuks jääd. Võtsin siis lõpuks rahusti sisse ja seejärel suutsin 6h jutti magada. Ärkasin kell 5 hommikul üles ja ärevus enam magama jääda ei lasknud. Kohe hommikul tuli arst ja ütles, et tänu MRT-le selgus, et mul oli ikka pärisinsult, et mingid kohad ajus on kahjustada saanud. Ütles, et pean esimesed kolm päeva võtma 300mg aspiriini ja siis elu lõpuni 150 mg. Ja et nad teevad veel südameuuringuid, et kontrollida, kas südamel on midagi viga. Ütlesin, et söögitoru EHHO-t (söögitoru kaudu südame ultraheli) ma teha ei lase. Mul on nimelt väga elav kurgurefleks ja see on lihtsalt võimatu missioon. Arst ütles, et see on minu enda valik. Mulle tehti Holter uuring (mõõdeti pulssi 24h) ja tavaline südame EHHO. Ööl vastu kolmapäeva suutsin magada 2x2h. Ärevuse tõttu rohkem ei suutnud. Lisaks oli mul terve öö meeletult paha olla. Ei tea, kas insuldist, magamatusest või närvidest. Igatahes oli mul meeletu hirm, et tuleb uus insult. Kolmapäeva hommikul tulid arstitudengid koos õppejõuga minusugust maailmaimet vaatama ja uurima. Mul polnud selle vastu midagi. Ilmselt oleks olnud, kui oleksin näiteks põiepidamatusega haiglas olnud. Mul olid verevedeldaja tõttu tekkinud kehale sinikad. Kolmapäeval suutsin ka päeval tunnikese magada. Oli palju parem olla juba. Kolmapäeva õhtul mul kõik kohad voodis lebamisest juba valutasid ja tegin igatepidi trenni. Nii voodis kui ka käisin mööda maja jalutamas. Neljapäeva hommikul oli mul südame ultraheli. Kuna ma keeldusin söögitoru EHHO-st, siis arst kirjutas mind juba päev varem välja. Muidu pidin alles reedel saama. Kurtsin talle, et aspiriinist on mu kehal sinikad ja kas ma ikka pean seda aspiriini nii suures annuses võtma, kui mu trombotsüütide tase oli juba enne insulti normis. Tema vastas, et aspiriini võtmine on mu vaba valik ja võin sellest keelduda nagu söögitoru EHHO-st. Mõistsin, et ei ole mõtet ühtegi küsimust minu haiguse kohta rohkem küsida, sest vastuseid mulle ei antaks. Enne äratulekut andsin ühe uuringu tarbeks veel vereproovi. Nimelt on Eestis käimas noorte insuldiuuring. Noor insuldihaige on inimene, kes on noorem kui 55. Seega ma kvalifitseerusin. Napilt:D Andsin verd ja loomulikult tekkis mul pärast seda verejooks. Veri on lihtsalt nii vedel. Veri jooksis mööda kätt alla ja ka põrand sai kokku. Läksin tagasi osakonda ja üks osav õde sai verejooksu pidama. Diagnoosiks siis täpsustamata põhjusega peaajuinfarkt. Ja koju ma jõudsingi. Saatsin Kliinikumi tänuavalduse ka kõikide toredate inimeste kohta, kellega sel teel kokku puutusin - kiirabibrigaad, 2 õde, 1 koristaja, 1 hooldaja, 1 füsioterapeut. Tahan südamest tänada ka kõiki inimesi spordiklubis, kes appi tõttasid. Teist oli suur abi! Ma olen väga tänulik. Samuti suur tänu kõikidele sõpradele, kes mind igati aitasid. Kes aitas õppematerjale välja printida, kes tõi süüa, kes viis kassidele süüa jne. Südamlik tänu! Alguses häbenesin abi paluda, aga nüüd olen aru saanud, et abi küsimine polegi kõige piinlikum ja hirmsam asi maailmas. 

Miks see juhtus?
Arst ütles, et riskifaktoreid välja ei tulnud. Ma olen normaalkaalus, kehaliselt aktiivne, ei suitseta, ei joo. Pole kunagi suitsu proovinudki. Alkoholist olen ka proovinud ainult viinakomme kunagi ammu. Hakkliha praen veega. Süda oli korras. Veri oli korras. Ma ise olen kindel, et põhjuseks oli suuuur-suuuur stress. Kõik tuttavad olid mures, et olen end treeningutega üle pingutanud, aga seda kindlasti mitte. Ei ole füüsiline pingutus see, mis insulti põhjustab, vaid füüsilise pingutuse puudumine. Arst ei teadnud, et füsioterapeut olen, ja määras mulle haiglas olles füsioteraapia:D Ja kui koju kirjutas, siis rõhutas, et ma ikka trenni teeksin. Minu puhul põhjustas insuldi aga liialt suur vaimne üleelamine. Edaspidi proovin treeningute lõppu lülitada meditatsiooniosa. Äkki jääb lisaks seljavalule ka insulti Eestis vähemaks;) Füsioterapeudina olen olnud neuroloogia osakonnas praktikal ja ka neuroloogia osakonna väliselt ravinud halvatud patsiente, aga ma ei kujutanud iial ette, KUI ÕUDNE on halvatud olla. Ma teadsin, et see peab olema kohutav, aga et see oli kohutavamast kohutav... Jutu mõte on see, et võid olla äärmiselt kaastundlik inimene, aga mitte kunagi ei tea, mida teine tunneb, kui pole ise sama läbi elanud. Vaatan insuldipatsiente nüüd hoopis teise pilguga.

Mida ma teisiti oleksin teinud?
Kõlab naljakalt, aga mitte midagi. Eksameid ja matuseid ei oleks ma kuidagi saanud vältida. Ainus asi, mida ma võibolla oleksin teisiti teinud, on see, et ma poleks haiglas läinud laadijat otsima, kui ma oleksin teadnud, et mul taas nii halb hakkab. Samas, kui ma oleksin teadnud, et halvatus läheb üle, siis ma oleksin ikkagi valinud laadija järgi minemise, sest seda ei saa sõnadesse panna, kui palju abi mul Facebooki toetusgrupist oli, et öö intensiivis oma hirmudega üle elada. 

Mida teised arvavad?
Sõbrad, keda olen pidevalt manitsenud, et nad ei suitsetaks, ei tarbiks alkoholi, tuleksid trenni, sööksid vähem kiirtoitu, said minu üle mu haigevoodi ääres korralikult naerda. Nad panid mulle südamele, et ma mõistaksin, et mina ei ole just eriti hea tervislikkuse etalon nüüdsest:D Ja suitsetamine ja joomine ja mittetreenimine pikendab eluiga:D Arst ilmselt ka ei uskunud ikka, et ma päriselt ei suitseta. Epikriisis oli kirjas: "Toksiliste ainetega kokkupuuteid eitab.":)

Kuidas edasi?
Vot ei teagi. Magasin sel öösel juba tervelt 5-6 tundi. Ehk meeletult suur ärevus, et ma kohe saan insuldi ja jään halvatuks, hakkab vaikselt mööda minema. Kui mul veidi halb hakkab, siis tuleb ärevus ka kohe platsi tagasi muidugi. Arst rõhutas, et suitsu ei tohi teha. Ma ise arvan ka, et kui ma varem pole suitsu proovinud, siis nüüd vist ka ei hakka tõmbama:D Ja arst käskis trenni teha:D No eks ma veidi proovin jah vahetevahel trenni jõuda:D:D:D Nüüdsest olen ma nagu viitsütikuga pomm. Iga hetk võin uue insuldi saada. Järgmine kord ei pruugi nii õnnelikult see lugu lõppeda. Eks see kõik teeb ärevaks. Ärevus aga tõstab uue insuldi riski veelgi. Seega pean püüdma rahulik olla ja võtma üks päev korraga. Pean proovima suitsu mitte teha ja pean hakkama trenni tegema:) Ja kui ma teie nähes hakkan segast juttu ajama, halvatuks jään või kokku kukun, siis palun kutsuge kiirabi (kui ma ise seda teha ei saa). Mõned on pahaks pannud, et ma selle blogipostituse üldse kirjutasin, aga minu arvates on vajalik, et inimesed minu ümber teaksid, mis minuga juhtuda võib, ja kuidas mind selles olukorras aidata.

Tuletame meelde, millised on insuldi tunnused (piisab ühest)
  • segane kõne
  • ei saa teise inimese jutust aru
  • naeratus on asümmeetriline
  • koordinatsiooni- ja tasakaaluhäired 
  • ühe kehapoole nõrkus või halvatus
  • äkiline nägemishäire
Kui sina või su lähedane (või su treener:)) kogeb seda, helista kohe 112 ja maini sõna "insult".

Kuidas Liliani suhtuda?
Täpselt nagu enne. Ainult et tuleb olla hell, armastav ja hoolitsev:D
Liliani uue insuldi ennetamiseks soovitan sõpradel ja tuttavatel teha järgmiseid tegevusi:
  • tema eest eksamite tegemine:)
  • tema eest koolitööde tegemine:)
  • tema eest koristamine:)
  • tohutu rahvamass trennis:)
  • trennis naeratamine:)
  • paid ja kallistused:)
  • kiitmine ja komplimendid:)
  • suitsu ei tasu pakkuda:)
Kuidas insuldihaigesse suhtuda?
PALUN hoiduge manitsemisest ja tagantjärgi targutamisest. Uskuge mind, iga inimene, kellega juhtub niivõrd kohutav haigus, mõtleb juhtunu oma peas miljoneid kordi läbi. Miks ma muidu uinuda ei suuda... Piinavad mõtted ei lase lihtsalt. Iga inimene annab oma elu elades endast parima, et ellu jääda (vähemalt tavaliselt). Ja kui see ei õnnestu, siis järelikult ta ei osanud antud hetkel paremini ja tagantjärgi targutamisest pole mingisugust kasu, ainult kahju. Kui soovite aidata, siis pigem mõelge sellele, kuidas mõtteid haiguselt eemale viia. Hea nali ja hoolivuse väljanäitamine tulevad alati kasuks. Insult (halvatud olemine, oma keha üle kontrolli kaotamine) on nii hirmus kogemus, et suurem osa haigetest ei saagi ärevusest enam üle. Rahvusvaheliste gruppide näidete põhjal võin öelda, et suurem osa inimestest võtavad ka aastaid hiljem rahusteid, antidepressante jne. 

Kui keegi ise haigestub insulti, siis...
Lõin Facebooki grupi "noored insuldikad". Kui seda postitust loeb keegi, kes on ka noorelt insuldi saanud, olete oodatud liituma. Seal on ees isikliku insuldikogemusega inimesed, kes on nõus nõu ja jõuga abiks olema. Lisaks on toredad rahvusvahelised grupid nagu "Young Stroke Survivors Support Group" (alla 55aastastele insuldikatele) ja "Stroke Survivor Support Group" (kõigile insuldi läbi elanud inimestele ja nende lähedastele). Alguses on hirm nii suur, et on võimatu uinuda. Ärge häbenege rahustit/unerohtu võtta. Sellest ühest või paarist tabletist võib suur abi olla, et tsükkel murda ja suuta edasi elada. 

Lõpetuseks
Igaüks meist võib sattuda ootamatult tõsise haigusega haiglasse. Ka siis, kui oled noor, sportlik, harrastad tervislikke eluviise ning oled terve. Pool sekundit võib muuta sinu elu igaveseks. Enne tõsist haigust ei pea tundma end nädalaid, päevi ega isegi mitte tunde haigena. See võib juhtuda poole sekundiga (nagu minul). Olge selleks valmis. Elage täiel rinnal, nautige elu. Kandke ilusat pesu. Iial ei tea, millal võite haiglasse sattuda:D Lugemissoovituseks "Silmiavav insult". 



Arvasin, et olen peagi esimene füsioterapeut-psühholoog-treener Eestis, aga nüüd tuleb välja, et olen esimene insuldikast treener Eestis:D Tule sina ka trenni https://sites.google.com/view/lilianitrennid




NB! Olen füüsiliselt täielikult taastunud. Hing veel paraneb suurest šokist. Nagu Reet Linna "Prillitoosis" ütleb: "Elame veel!"