Füsioterapeut räägib laste tervisest

 

Täna võib mind näha „Laseri“ saates. Kuna saatesse kõik targad mõtted ei mahtunud, siis pikemalt saab lugeda siit.

Kuidas saada lapsed liikuma?

Eeskujuga, ikka eeskujuga. Nii nagu see ikka laste kasvatamises käib. Ei saa lapsele öelda, et ära suitseta, kui ise suitsetad. Kõige paremini saab lapsed liikuma, kui teed ise trenni ja võtad lapsed kaasa. Minu tütar käis esimest korda minu trennis 2 nädalat tagasi. Ta on 22-kuune. Talle väga meeldis. Kui laps harjub liikuma, siis ta ei kujutagi oma elu teisiti ettegi.

Nii et trenni võib teha sünnist saati?

Just. Trenni võiks teha juba ema kõhus. Kindlasti ei peaks ootama koolini, et last trenni panna. Treeningutes käimine on lastele väga hea ettevalmistus kooliks. Lapsed õpivad, kuidas rühmas käituda, kuidas oma korda oodata jne.

Millist treeningut lapsele valida?

Üldine soovitus on, et spordialaspetsiifiline spetsialiseerumine võiks toimuda pärast 12. eluaastat. See tähendab seda, et väikesed lapsed võiksid tegeleda võimalikult erinevate spordialadega. Mängida palli ehk arendada osavust ja vastupidavust, painutada ja sirutada ehk tantsida ja võimelda, treenida kerelihaseid ja tasakaalu ehk teha akrobaatikat. Lapsed võiksid osata ujuda, suusatada, uisutada jne. Juhin tähelepanu sellele, et tavaliselt toimuvad treeningud 2 korda nädalas. Organiseeritud liikumistegevust võiks olla aga vähemalt kuuel päeval nädalas. Seega on hea, kui laps käib kolmes erinevas treeningus. Näiteks jalgpallis, akrobaatikas ja ujumises. Seda ei ole palju.

Kui palju peaksid lapsed liikuma?

Üldine soovitus on, et kooliealine laps võiks liikuda 1 tund päevas, väikelapsed 3h päevas. See on aga miinimumide miinimum. Tegelikkuses võiksid lapsed olla aktiivsed iga tund, mil nad on ärkvel. Sama on ka täiskasvanutega. Ühtegi tundi ei tohiks mööduda nii, et üldse end ei liiguta. Tegevused võiksid olla mitmekülgsed. Laps kõnnib kooli, koolis kehalise kasvatuse tunnis treenib kerelihaseid, vahetunnis jookseb ja mängib sõpradega palli, kõnnib koju, sõidab jalgrattaga, läheb ujumistrenni, mängib õdede-vendadega kodus kulli, venitab iseseisvalt jne.

Mida teha teismelisega, kes ühel hetkel teatab, et ta ei viitsi enam trenni minna?

Loomulikult tuleb esmalt välja selgitada, kas juhtus midagi. Kui ei juhtunud, siis on lapsevanema ülesanne last trenni suunata. Mitte ükski laps ei eelista treeningut nutitelefonis istumisele. Nii nagu ükski laps ei eelista lehtsalatit šokolaadile. Lehtsalati söömine on aga vajalik. Samuti on vajalik end liigutada. Liigutamine on miski, mida laps peab tegema, et terve olla. Kui ei sobi üks trenn või treener, siis tuleb otsida uus treening, aga nii ei saa, et laps ei taha üheski trennis käia ja siis lapsevanem lubab lapsel selle asemel krõpsu süüa ja arvutis olla. Minu kasulaps on samuti teatanud, et tema ei taha trenni minna. Kui aga sai teada, et sel juhul läheb nutitelefon minu kätte, televiisor jääb kinni, siis seadis sammud trenni poole. Mina olen lubanud tal kõiki erinevaid spordialasid proovida, mida ta on tahtnud. Kui ta on tahtnud millestki loobuda, siis on pidanud valima uue. Niisama koju kössitama ei saa jääda.

Mida sport lastele veel annab peale tugeva füüsilise tervise?

Sport hoiab meie vaimset tervist, vähendab depressiooni ja stressi. Tantsimine annab näiteks enesekindlust ja esinemisjulgust. Paljud võistluslikud spordialad õpetavad last võitma ja kaotama. See on ülioluline oskus. Kõige olulisem on aga see, et sportimine teeb targaks. Paljud lapsevanemad ei pane oma last trenni, sest lapsel on õpiraskused ja nad ei taha aega raisata treeningute peale, vaid selle asemel õpivad kodus lapsega. Tegelikult on see vale lähenemine. Esiteks ei jõua laps kogu ärkveloleku aja õppida. Laps peab vahepeal puhkama. Sport ongi puhkus. Aju puhkab koolitööst, samas aju ka areneb. Enda füüsiline liigutamine reaalselt parandab meie vaimset võimekust. Nii et kui soovite, et teie laps oleks tark, siis pange ta tuupimise asemel trenni.

Mis on kõige lihtsamad asjad, mis lapsevanemad saavad teha lapse tervise heaks?

Kõige tähtsam on säilitada seda, mis loodus lapsele andnud on. Beebide puhul tasuks vältida lamamistoolide kasutamist, sest laps areneb kõige paremini palja maa peal, lamamistool piirab lapse liikumist. Seda isegi siis, kui laps veel ei liigu. Lamamistoolis aega veetvad lapsed hakkavad reeglina hiljem roomama. Meeles võiks pidada reeglit, et last ei tohiks kiirustada. Ärge pange teda istuma, kui ta ise ei suuda veel istuma minna. Ärge kõnnitage last, ärge pange teda kõndimistooli, kui ta ise ei suuda veel kõndida. Ärge pange teda hüppekiiku, kui ta ise ei oska veel hüpata jne. Liiga vara istumisasendisse sundimine rikub suure tõenäosusega ära lapse rühi ja lülisamba, liiga vara kõnnitamine aga lapse hüppeliigesed, seda kogu eluks. Siis tasuks meeles pidada seda, et lapsed vajavad oma esimesi kingi siis, kui nad hakkavad õues esimest korda kõndima. Vankris jalutamiseks pole kingi vaja. Jalanõud võiksid sünnist saati olla paljajalujalanõud või paljajalujalanõude tingimustele vastavad jalanõud. Jalanõud on see koht, millesse võiks investeerida. Riided võivad olla kaltsukast, aga jalanõud olgu head. Jalalabad on meie keha vundament. Valed jalanõud võivad kogu eluks selle vundamendi ära lõhkuda. Ma olen väga taaskasutuse poolt ja olen ka paljajalujalanõusid ostnud kasutatutena, aga võib juhtuda nii, et kui satuvad sellised jalanõud, mille kandja kõnnimuster on olnud häirunud, hakkab ka uus kandja valesti kõndima. Näiteks kui eelmisel kandjal olid hüppeliigesed sissepoole vajunud ja kingad ja tald on vastavalt kulunud ja vajunud, vajuvad ka uuel kandjal hüppeliigesed sissepoole. Samuti soovitan ma vältida laste tõstmist kätest. Last peaks tõstma rindkerest, mitte kätest. Iga kord jätab mu süda ühe löögi vahele, kui näen, kui last tõstetakse kätest. Väikeste laste käed ei ole selleks piisavalt tugevad. Vaadake, et lapsed ei istuks W-istes, see on asend, kus istudes pepu ja reied on säärte vahel. See ei mõju lapse põlveliigestele hästi.

Mida teha laste liigse kehakaalu suhtes?

Teatavasti on kurja juur mitte rasv nagu me aastakümneid arvasime, vaid suhkur. Suhkur tekitab samasugust sõltuvust nagu kokaiin. Ka kehakaalu puhul on parim viis ennetus. Alla 2-aastased võiks üldse magusast eemale hoida. Väikelaps ei tea, mis on magus, enne kui me tutvustame talle seda. Pole ju mingit vajadust lapsele anda magusat. See ei ole kuidagi lapsele vajalik ega kasulik. Mind on samuti survestatud lapsele magusat andma: „No anna talle väike tükk, ise sa ju sööd, sünnipäev on ju vaid kord aastas ega ta iga päev torti söö“ jne. Tegelikkuses on suhkur sõltuvust tekitav aine ja kõige lihtsam on lapsele seda tutvustada võimalikult hilises eas. Suhkur annab liigselt tühje kaloreid. Kui laps ei tea, mis on tort, siis ei oska ta sellest ka puudust tunda. Mingi hetk tulevad maiustused muidugi menüüsse, lõputult lapsi nendest eemale hoida ei saa. Küll aga saab reguleerida seda, kui palju magusat me koju toome. Milleks tuua koju rohkelt maiustusi ja siis keelata last, et ta ei tohi neid süüa? Kõige hirmsam, mis saame lapsevanematena teha, on lapsele öelda, et ta ei tohi laual olevat kommi süüa, sest ta on paks. Õige oleks magusat koju üldse mitte osta. Mulle väga meeldib minu Rootsi tuttavate komme, kus lapsed võivad magusat süüa vaid ühel päeval nädalas. See vähendab tarbitava magusa hulka tunduvalt. Lisaks tasuks vältida igasuguseid magusaid jooke. Lapsed ei vaja mahla, lapsed vajavad puuvilju. Kui jätta menüüst välja kõik magusad joogid, on see suur samm tervislikkuse poole. Lisaks tasuks meeles pidada, et liigne söömine on enamasti põhjustatud psühholoogilistest probleemidest. Ka lapsed uputavad oma kurbuse söömisesse. Kui näiteks vanemad lähevad lahku, võib söömisest saada üks viis, kuidas laps oma kurbusega toime tuleb. Seetõttu võiks vältida magusaga premeerimist. Kui laps õpib, et iga kord, kui tal midagi elus toimub, tuleb tort osta ja see ära süüa, on paha.

Mida teha lastega, kes taskuraha eest ostavad suurtes kogustes krõpsu ja maiustusi?

Taskuraha andmine on väga hea. Lapsed õpivad raha tähendust. Lapsevanema ülesanne on kontrollida, mille peale laps taskuraha kulutab. Selleks on palju võimalusi. Näiteks võib minna lapsega ise poodi kaasa või siis lasta lapsel poest võtta tšekk. Nii ei saa, et lapsevanem annab iga nädal lapsele 50 eurot ja ei kontrolli, mille peale laps selle kulutab. Nii võibki juhtuda, et laps ostab selle raha eest liigsetes kogustes krõpsu, maiustusi, aga, mis veel hullem, energiajooke või e-sigarette.

Millal peaks lapsega pöörduma füsioterapeudi poole?

Füsioterapeudi juurde suunab tavaliselt perearst või taastusraviarst. Samas panen lapsevanematele südamele, et füsioterapeudi juures võiks käia oma lapsega kontrollis ka siis, kui perearst selleks vajadust ei näe. Füsioterapeut on parim spetsialist hindamaks lapse skeleti-lihassüsteemi. Me õpime viis aastat spetsiifiliselt seda valdkonda ja seega teame sellest rohkem kui perearst. Mida varasemas eas märgata vigu, seda lihtsam on neid korrigeerida. Füsioterapeut hindab rühti, liigesliikuvust, lihasjõudu, kõnnimustrit, annab soovitusi, kas on vaja näiteks tallatugesid, millised harjutused oleksid kõige kasulikumad, millised spordialad kõige sobilikumad jne. Ilma perearsti/taastusraviarsti suunamiseta saab füsioterapeudi juurde tulla oma raha eest. Paljud ei tea seda.

Olete ka laste tantsutreener. Milline on Eesti laste füüsiline tervis?

Olen töötanud koolis tantsuõpetajana ja kehalise kasvatuse õpetajana. Olen juhendanud eakate treeninguid. Pean kahjuks tõdema, et 80-aastased daamid painduvad paremini kui 1.klassi lapsed. Tegelikkuses peaks olema vastupidi. Põhjusena näen seda, et põlvkonnad on erinevad. Praegused 80-aastased kasvasid üles ilma nutitelefonideta, energiajookideta, krõpsudeta jne. Lisaks pean mainima, et treeningutesse jõuavad vaid tublide lapsevanemate tublid lapsed. Tegelik seis on hullem.

Olete lastele andnud treeninguid juba 15 aastat. Kas midagi on selle ajaga muutunud?

Lapsevanemate teadlikkus on suurenenud ja lapsi suunatakse järjest enam trenni. Siiski tõuseb järjest võistluslikkus ja saavutusvajadus. Väga harva pannakse laps trenni selleks, et laps tunneks liikumisest rõõmu. Enamasti tahetakse, et laps osaleks võistlustel ja võidaks. Mõned spordialad on võistluslikumad kui teised. Näiteks see, kuidas laste jalgpallivõistlustel lapsevanemad hullunult lapsi õpetavad ja sõimavad, on sõnulseletamatult jube. Ma ütleks, et üle 90% lapsevanematest panevad lapse trenni, et ta saaks medaleid või auhindu. Tegelikkuses meil ei ole vajadust nii paljude tippsportlaste järele. Tippsporti sobivad vaid vähesed. Tippsport on ka kahjulik. Lapsed võiksid liikuda ikka tervise pärast. Mõni lapsevanem on minult näiteks lausa nõudnud, et ma tunnis lastega ei mängiks, vaid harjutaks tantsuvõistluseks. Liikumismängud on aga laste jaoks kõige kasulikumad. Lapsed on tõeliselt õnnelikud.

Olete õppinud ka psühholoogiat. Kas miski valmistab muret ka laste vaimse tervise poole pealt?

Hetkel valmistab mulle suurimat muret koolikiusamine. Eelmisel nädalal olin lapsega mänguväljakul, kui sinna tuli üks algklasside tüdruk, kes nuttes rääkis, et teda kiusatakse iga päev. Ta ütles, et teda narritakse iga päev paksuks ja inetuks. Oli näha, et tüdruk oli murdumise äärel. Me kõik peame võitlema koolikiusamise vastu – lapsevanemad, treenerid, õpetajad.

Millistes asendites peaksid lapsed õppima ja olema, et neil ei tuleks tulevikus seljaprobleeme?

Kui „Laseri“ toimetaja mulle helistas, siis ta ütles, et istume kuhugi maha, seejärel parandas end ja ütles, et ei istu, seisame kusagil. Sain aru, et tavaline inimene arvab, et füsioterapeudid ei istugi, sest istumine on uus suitsetamine. Ei, ka füsioterapeudid istuvad ja soovitavad ka patsientidel istuda. Selg on inimesel terve siis, kui me vahetame võimalikult tihti asendeid. Igasugune pikaajaline ühes asendis olemine on seljale kurnav. Olgu selleks siis istumine, seismine, lamamine, kõndimine või jooksmine. Niivõrd oluline pole mitte pulksirge seljaga istumine, vaid vahepauside tegemine. Kui ma kutsekoolis loenguid käisin andmas, siis mul oli äratuskell pandud helisema iga 15 minuti tagant. Lapsed teadsid, et kui äratuskell heliseb, siis nad peavad korraks püsti tõusma. See toimis väga hästi. Oluline on jälgida, et asümmeetrilise asendi puhul vahetataks poolt. Näiteks pole halb, kui laps istub vahepeal üks jalg pepu all. On aga väga halb, kui ta istub kogu aeg üks ja sama jalg pepu all. Pole halb, kui laps istub käsipõsakil. On aga väga halb, kui laps kasutab selleks kogu aeg ühte ja sama kätt. Näiteks kirjutab parema käega ja nõjatub kogu aeg vasakule. Soovitan olla loomingulised. Näiteks on väga hea vahel õppida kõhuliasendis.

Mida võiks muuta koolisüsteemis, et lapsed oleksid tervemad?

Kehalise kasvatuse tund võiks olla iga päev, sest targast lapsest pole mingit kasu, kui tema keha on õppimisega ehk liigse istumisega haigeks tehtud. Kehaline kasvatus ei peaks olema kuulitõuke tehnika õppimine (kes tahab kergejõustikuga tegeleda, õpib seda kergejõustikutrennis), vaid kehalises kasvatuses võiksid lapsed õppida, miks on vaja liikuda (ehk siis ka teooriat), kuidas läbi liikumise saame parandada oma tervist, mida kasulikku liikumine meie kehaga teeb, miks peab lülisammast liigutama, kuidas treenida kerelihaseid, kuidas venitada, kui kaua venitust hoida, kui tihti treenida, kuidas parandada tasakaalu, mida teha vigastuste korral jne. Kehalise kasvatuse tund peaks andma õpilastele vajalikud teadmised. Teiseks on hästi oluline, et vahetundides lapsed liiguksid. Lastel võiks võimalus olla võimlas palli mängida või kusagil joosta (teatavasti ei lubata ju koridorides joosta, selleks on isegi korrapidajad). Kolmandaks võiks õpetajatel olla lausa kohustus integreerida oma istuvasse tundi mingisugustki liikumist. Kui igas ainetunnis tõustaks iga 15 minuti tagant korraks püsti, siis see oleks suur panus laste tervisesse. Kui õpetajatel oleks pädevust ka märgata, et näiteks õpilane A istub kogu aeg vasak jalg pepu all, et õpilasele siis tähelepanu juhtida, et selline asümmeetriline asend ei ole kehale hea, siis oleks elu lausa lill. Neljandaks keelaks ma koolides ära igasuguse puhvetipidamise. Iseasi, kui sealt saaks osta vaid vett, puuvilju ja salateid, aga nii see ei ole. Puhvet koolis mõjub nagu kommikauss kontoritöötaja laua peal. Milleks lapsi ahvatleda? Mina käisin ka omal ajal puhvetis. Kui puhvetit poleks olnud, oleksin sooja lõunasööki söönud. Plaanin laste toitumisest veel ühe eraldi blogipostituse kirjutada.

Lilian Täht

tantsuspetsialist, tase 6

füsioterapeut (MSc)

psühholoogia (BSc)

https://sites.google.com/view/lilianitrennid

Facebook: Liliani trennid

Minu 4-6aastaste laste loovtantsu ja -mängu treening Rakveres