Tänase insuldipäeva puhul otsustasin kirja panna loo, mida olen juba ammu rääkida plaaninud. Loo sellest, kuidas igaühest meist võib sekundiga saada psüühikahäirega inimene. Selleks pean kõigepealt rääkima oma insuldist.
Olin igati terve inimene. Olin asendamas kõrge intensiivsusega treeningut. Tol hetkel istusin põrandal ja juhendasin suuliselt kõhulihaste harjutust. Järsku tundsin 100x tugevamat tunnet kui minestades (kõik, kes on näiteks madala vererõhu tõttu minestanud (mina olen), siis teavad, mis tunne see on). See oli selline nõrkus, et nagu tonn tsementi oleks minu peale valatud. Ma ei suutnud lihtsalt sellele survele vastu panna ja heitsin pikali. Märkasin, et mu vasak käsi ja jalg on täiesti halvatud. Jalahalvatus läks üle mõne minutiga, kuid käehalvatus kestis umbes 1,5 tundi. Siis tuli liigutamisvõime ja jõud väga tasapisi tagasi. Paari tunni pärast olin taas paariks tunniks halvatud. Kuigi ma olin õppinud, et see on insult, ei mahtunud see kuidagi minu pähe. Kuidas saab mul 33aastaselt insult olla? Olin aastaid töötanud halvatud inimestega. Kas ma tõesti jään elu lõpuni halvatuks ja voodisse ning keegi peab hakkama mind hooldama? See oli pehmelt öeldes kohutav šokk. Ärevus ei lasknud mul pärast insulti 36 tundi magada ja uinuda aitas mul lõpuks vaid rahusti. Ärgates elasin mitu korda tunnis üle "infarkti". Vähemalt ma arvasin, et need on infarktid või midagi väga infarktisarnast. Mul oli peal 24tunnine südamemonitooring ja kui see ära võeti, siis ma eeldasin, et arst ütleb, et sain ööpäeva jooksul 200 infarkti. Aga ei saanudki. Järeldasin, et need pole siis otseselt infarktid, mida ma kogen, vaid lihtsalt mu tervis on pärast insulti nii kehv, et ma ei jõua voodistki välja tulla. Kui mind haiglast välja kirjutati, siis dokumentides oli kirjas, et mul poleks just nagu mitte midagi viga. Tegelikkuses olin aga voodihaige, kes ei suutnud hambaidki pesema minna. Ma ei olnud halvatud, aga mul oli lihtsalt nii halb olla kogu aeg. Arvasin, et olen sõna otseses mõttes suremas. Ma ei tea, kuidas ma selleni jõudsin, et pean psühhiaatri juurde minema (mitte keegi ei soovitanud), aga jõudsin.
Rääkisin oma kaebused psühhiaatrile ära ja ta diagnoosis mul paanikahäire. Mul oli tol hetkel umbes 30 paanikahoogu päevas!!! Psühhiaater ütles, et pean hakkama võtma spetsiaalseid antidepressante, mis paanikahäire ära võtavad. Ütles, et võibolla tuleb annust ka suurendada edaspidi. Küsisin tema käest (tabletivastane nagu ma olen), et kas on mingi võimalus paanikahäirest vabaneda ka tablettideta. Tema sõnad olid umbes-täpselt sellised: "Usu mind, ma olen üle 30 aasta psühhiaater olnud, muud võimalust ei ole. Muidu läheb asi ainult hullemaks."
Nii ma siis läksingi koju. Võtsin veerand tabletti antidepressanti sisse, nutsin. Seejärel otsustasin Youtube´ist hakata vaatama paanikahoogude kohta videoid. Leidsin sellise kanali nagu ilovepanicattacks. Need videod muutsid minu elu. See veerand tabletti antidepressanti jäigi ainsaks. Otsustasin, et ravin end ise terveks ehk mängin endale ise psühholoogi. Tol hetkel ma muidugi õppisin ka psühholoogiks, aga ka lõpetamise järel ei olnud mul neid teadmisi, mis ma nendest videotest sain.
Kellel on paanikahäire, saab ka seda kanalit külastada ja end loodetavasti ise terveks ravida. Panen aga siinkohal kirja mõned nipid, mida ma ise kasutasin. Esimene samm tervenemise suunas on see, et sa saad teada, et sul on paanikahäire (enne seda olid veendunud, et oled suremas mingisse salapärasesse haigusesse). See teadmine lahendab pool probleemist. Teiseks tuleb end paanikahäire osas harida: mis on paanikahäire, kuidas see tekib, kuidas seda ravida. Paanikahäire on see, kui organism annab valehäiret. Meie meeled seiravad pidevalt ohtu. Kui me saame teadlikuks ohust (näeme karu), siis me hakkame jooksma, pulss tõuseb, hingeldame jne. See kõik on igati normaalne. Paanikahäire tähendab aga seda, et reaalne oht puudub, aga keha reageerib nagu kõige hullemas ohuolukorras. Ohuolukorras on reaalne oht, aga paanikahäire puhul tõlgendab aju ohutut olukorda ohtlikuna. Nagu suitsuandur, mis tolmu tõttu piuksuma hakkab ja sedasi valehäiret annab. Kujutage ette, kui kehvasti te end tunneksite, kui peate pidevalt karu eest ära jooksma ja on oht, et karu rebib teid päeva jooksul 30 korda tükkideks. Sama tunneb ka paanikahäirega inimene. Ta jookseb päevas justkui 30 maratoni ja elu käib silme eest läbi. Pean mainima, et kuigi ohtu kujutab inimene oma peas ette, siis reaktsioonid sellele on reaalsed ehk pulss ja vererõhk tõusevad reaalselt, inimesel on reaalselt hapnikupuudus, inimesel on reaalselt paha. Väga paha. Tunne on täpselt nagu infarkti või insulti saades ja see ei ole mõnus tunne. Seetõttu on vägagi võimalik pärast insulti või infarkti saada paanikahäire, aga paanikahäiret on võimalik saada väga erinevate füüsilise või vaimse tervise probleemide järgselt. Näiteks võib paanikahäire tekkida lähisuhtevägivalla tagajärjel, eksamipinge tagajärjel, koolikiusamise tagajärjel, autoavarii tagajärjel, traumaatilise sünnituse järel, terminaalse haiguse tõttu jne. Ma pean ütlema, et ma töötasin viis aastat psüühikahäiretega inimeste füsioterapeudina ja paljudel neist oli paanikahäired. Paljud olid paanikahäire tõttu puudega ja/või osalise töövõimega, ei suutnud tööl käia, ei suutnud pereelu elada jne. Ma ütlen ausalt, et ma ei mõistnud neid. Suhtusin neisse hästi ja sõbralikult, aga ma ei suutnud neid sügavuti mõista. Olin küll paanikahäire olemust õppinud, aga ei suutnud mõista, kuidas inimesel hakkab ilma põhjuseta halb ja kuidas võib asi nii kaugele minna, et inimene ei suuda enam töölgi käia. Ma lihtsalt ei suutnud seda mõista. Ega enne isikliku kogemuse puudumist ongi võimatu seda lõpuni mõista. Sama oli halvatusega. Ma olin aastaid töötanud halvatud inimestega. Neid inimesi mõistsin ma enda arvates 100%. Ma tundsin neile 1000% kaasa ja ma arvasin, et tean, mida nad tunnevad. Ega ikka ei teadnud küll. Siit tulebki üks minu elu moto: ära iial arva, et sa tead, mis teine inimene tunneb, kui sa ise pole tema olukorras olnud. Kaastunne ei ole veel täielik mõistmine. Raamatutarkuste tundmine siinkohal ei aita. Seetõttu ongi kogemusnõustamine üks väga tore asi. Kolmandaks tuleb hakata endale sisendama, et kõik, mida sa tunned ja koged, ei ole tõsi. See meenutab filmi "Piinatud geenius". Professor õpib hallutsinatsioonidel ja tegelikul elul mõistusega vahet tegema. Tema hallutsinatsioonid ei kao kuhugi, aga ta targa inimesena õppis vahet tegema, et mis on päriselu ja mis ei ole. Paanikahäire on just nagu hallutsinatsioonid. Selle vahega, et tunded ja tundmused on tõelised. Kui aga endale selgeks teha, et põhjust nendeks tundmusteks ei ole, siis kaovad ka tundmused. Ühesõnaga tuleb iga kord surmahirmu kogedes endale selgeks teha, et tegu on hetkel paanikahooga ja mitte millegi muuga ning paanikahoog ei tapa (kuigi tunne on selline, et ilmtingimata tapab).
Kindlasti tuleb välja selgitada ka see, et mis paanikahooge tekitab ehk mis on paanikahoogude algpõhjuseks. Ma olen sügavalt veendunud, et kõikidel paanikahoogude käes kannatavatel inimestel on paanikahoogude puhul algpõhjus olemas. Lihtsalt mõnikord on seda raske esmapilgul mõista (eriti kui tegu ei ole mingi konkreetse trauma/ õnnetuse tagajärjel tekkinud paanikahoogudega). Minu paanikahoogude põhjuseks oli suhteliselt noores eas ja väga heas tervislikus seisundis sekundipealt halvatuksjäämine ja sellega seoses meeletu hirm abitusse seisundisse jäämise ees. Seda süvendas fakt, et ei leitud ühtegi otsest põhjust, miks insult tekkis. Seetõttu ei olnud võimalik ka kuidagi uut insulti ennetada. Samas mul oli teadmine, milline on insuldi kordusrisk. See kõik kokku oli väga kohutav teadmine. Pidin leppima, et elu lõpuni ei ole mul ühtegi hetke, mil mul ei võiks uuesti insult tekkida. Järgmisel korral ei pruugi mul nii lihtsalt minna ja võin jääda elu lõpuni halvatuks, kõnevõimetuks jne. See kõik on rohkem kui hirmus. Paanikahäire on vähim, mis selles olukorras võib tekkida. Igatahes kui on teada, mis paanikahooge põhjustab, on lihtsam end ravida. Lisaks tuleb teada, mis paanikahooge esile kutsub. Tavaliselt hirmuga seostuvad olukorrad. Näiteks koolikiusamise tõttu paanikahooge kogev inimene võib paanikahooge kogeda koolis, aga ka kooliteel või hommikul kooli jaoks riidesse pannes või ka õhtul pärast kiusamist. Minu hoogusid kutsusid esile trenniandmine ja igasugune liikumine, kus veidigi pulss tõusis, ehk isegi voodist väljatulemine põhjustas paanikahoo. Seda seetõttu, et mu aju oli salvestanud, et kui pulss tõuseb (andsin ju insulti saades trenni), siis on oodata insulti. Seega mu aju püüdis mulle iga kord pulsi tõustes mõista anda, et kohe on tulemas insult ja parem on mitte pulssi tõsta. Mida kauem on paanikahäire kestnud, seda rohkemaid olukordi võib aju hakata ohtlikuna tõlgendama. Ehk esialgsetele triggeritele võib lisanduda uusi. Mina rääkisin paanikahoo tekkides endaga umbes nii. "Mul on jube halb, sest mul on paanikahoog. Mul on paanikahoog, mitte insult, sest mul ei ole esiteks nii halb kui insuldi tekkides. Teiseks ei ole ma halvatuks jäänud (kontrollin oma käed-jalad üle), ma saan rääkida. Järelikult on tegu paanikahooga. Kui ma rahunen, läheb mul halb enesetunne üle. Kõik on korras. Mul on ka varem olnud paanikahoogusid ja ma olen ka varem end nii halvasti tundnud ja mitte midagi ei juhtunud. Ma ei saanud insulti ega infarkti. See läheb üle, pean vaid rahunema ja hingama." Seejärel praktiseerin rahustavaid hingamistehnikaid ja laulan endale mõttes: "Everything´s gonna be alright, everything´s gonna be okay." See laul tõesti aitas mind (selle laulu laulmise mõte tuli mul endal).
ETV peal on selline tore saade nagu "Selge pilt". Seal rääkis näiteks oma posttraumaatilisest stressihäirest Juss Haasma, kes sai selle mootorrattaõnnetuse järgselt. Tahaksingi tähelepanu juhtida posttraumaatilise stressihäire ja paanikahäire erinevustele. Esmapilgul võivad need tunduda täpselt samad haigused. Neid ongi suhteliselt raske eristada. Posttraumaatiline stressihäire tekib siiski tavaliselt väikese viiteajaga pärast traumaatilist sündmust. Tavaliselt umbes kuu pärast sündmust, aga võib tekkida ka aastaid hiljem. Kui posttraumaatilist stressihäiret iseloomustab pigem see, et inimene elab sündmust pidevalt läbi (näeb õnnetust nii unes kui ilmsi) ja kogeb selle traumaga seonduvat ärevust ja vältimist, siis paanikahood tekivad nn ilma nähtava põhjuseta (inimene ei näe samal ajal kujutluspilte oma traumast) ja hoog seisneb selles, et inimesel on tunne (ja ka sümptomid), et ta kohe sureb, on vajadus kutsuda kohe kiirabi. Ehk siis posttraumaatiline stressihäire on pigem seotud sündmuse enda uuesti läbielamisega, paanikahäire on aga näiliselt mittemillestki tekkiv infaktitaoline hoog. Lisaks on veel vaja eristada ärevushäiret ja paanikahäiret. Kõige lihtsam eristamisviis on see, et ärevushäire hood on pikemad ja leebemad, paanikahäire hood on lühemad ja karmimad. Paanikahoog kestab tavaliselt vaid loetud minutid ja sel on selge algus ja lõpp, inimene tunneb vajadust kutsuda kiirabi. See ei tähenda, et paanikahooge ei võiks esineda päeva jooksul kümneid kordi. Ärevushäire on kestvam seisund, kus inimesel on küll halb, aga tavaliselt mitte nii halb, et tunneks vajadust kiirabi kutsuda. Ärevushäirega inimesel on raske eristada konkreetset algust ja lõppu oma halvastitundmiste vahel. Paanikahoog aga algab väga järsult ja ka lõpp on üsna kiire.
Paanikahäire all kannatab umbes 3% inimestest. Pärast insulti kannatab umbes 32% naistest ja 21% meestest tugeva ärevuse all. Seega insuldi tagajärjel tekkiv psüühikahäire on väga tavaline nähtus. Kas ma sain paanikahäirest täielikult lahti? Kui mul muidu oli umbes 30 hoogu päevas, siis esimesel videote vaatamise päeval oli umbes 10 hoogu, teisel päeval umbes 3 ja kolmandal 0. See ei tähenda, et mul kunagi enam poleks paanikahoogusid olnud. Mul oli paanikahoog alles kuu aega tagasi. Lihtsalt need on nüüd harvemad ning ma saan neile kiire lõpu peale teha, sest selle asemel, et tunda surmahirmu ja kutsuda kiirabi, saan ma endale selgitada, et tegu on vaid paanikahooga ja tegelikult ma suremas ei ole. Pean mainima, et see pole sugugi kerge. Mõnda traumat on raskem unustada kui teist. Näiteks kui insult tekkis kiropraktiku manipulatsioonist, siis on selle insuldi psüühilisest traumast kergem üle saada, sest inimene ei pea enam kunagi kiropraktiku juurde minema. Kui aga insult tekkis teadmata põhjusel ning arst ütleb, et insult võib iga sekund uuesti korduda, siis ei ole võimalik hirmust 100% üle saada. On lihtsalt võimalik selle tõenäosusega leppida ning elada nii head elu kui võimalik. Ma endiselt viin sokid igal õhtul voodi kõrvalt pesukasti, et kui kiirabi peaks tulema, siis vähemalt sokid on korralikult pesukastis:)
Ma olen paanikahoogu võrrelnud sellega, et kujuta ette, et sa näed, et sul on jalad otsast ära lõigatud, kogu tuba on verd täis, verd purskab jalgadest ja sul on meeletult valus, aga sa ütled endale, et see on vaid hallutsinatsioon ja tegelikult on sul jalad alles ja verd ei voola. Erinevalt tavalisest hallutsinatsioonist teeb sellest ülesaamise raskemaks asjaolu, et sul on ka reaalselt nii valus nagu jalad oleks otsast lõigatud. Püüa siis endale selgeks teha, et seda, mida sa tunned, pole olemas. Ehk paanikahäire tablettideta ravimine nõuab väga suurt eneseületust. Pead suutma endale selgeks teha, et see, mida tunned, pole tõsi. Pead oma justkui surmaeelseid kannatusi ignoreerima. See ei ole lihtne. Aga see on võimalik. Kindlasti peab paanikahäiret hakkama ravima koheselt. Mul õnneks kogemused puuduvad, et kui efektiivne on tablettideta ravimine olukorras, kus paanikahäire on kestnud aastaid. Ilmselgelt on ravi seda pikem ja raskem.
https://sites.google.com/view/lilianitrennid
FB: Liliani trennid
No comments:
Post a Comment