Kuidas ma 33aastaselt insuldi sain

Hei-hei!

Ilmselt paljud on kuulnud juba, et sattusin haigevoodisse:)

Tahtsin oma loo kirja panna, sest insult tabab noori inimesi harva, kuid seda siiski juhtub. Seetõttu on teavitustöö tervitatav. NB! See lugu on tõesti tõsi:) Jah, insuldi võib saada ka emaüsas asuv loode, rääkimata beebidest jne. 

Kuidas juhtus?

Mul oli koolis olnud raske nädal - kolm rasket eksamit. Laupäeval olid sugulase matused, kus lahkunu abikaasale kutsusin kiirabi.... Pea oli valutama nutetud ja olin õhtu lõpuks omadega täiesti läbi. Pühapäeval sain sõbrannalt abipalve, et ta on jäänud liiklusesse kinni ja kas saaksin minu kodust üle tee asuvasse spordiklubisse teda asendama minna. Trenni alguseni oli jäänud 25 minutit ja mina lebasin öösärgis veel voodis. Panin siis kiiresti riidesse ja läksin tundi andma. Saal oli rahvast täis, oli umbne ja palav. Treening oli läinud hästi, osalejad olid rõõmsad. Panin kõigile südamele, et nad palju vett tarbiksid. Näitasin oma pudelit ja ütlesin, et mina vist võidan veejoomise võistluse. Ütlesin, et ma ei taha kiirabi neile kutsuda, sest nad piisavalt vett ei joo (jah, oleks ma vaid teadnud, et mõned minutid pärast seda kutsun endale kiirabi:)). Olime lõpetanud aeroobse osa ja läksime põrandale jõuharjutusi tegema. Esimesena tegin kõhulihastele mõeldud harjutust. Suunasin treenitavad harjutust tegema, ise tõusin istukile, et harjutuse tehnikat selgitada. Mu enesetunne oli suurepärane. Järsku tundsin tunnet, mida on võimatu sõnadesse panna. Kellel on madal vererõhk, siis need teavad, mis tunne on, kui hommikul tõused voodist kiiresti püsti ja silme eest läheb mustaks ning peale tuleb suur nõrkus. Kui see tunne korrutada miljoniga, siis selline tunne tuli mulle peale. Viskasin end kohe selili. Nii kui olin selili jõudnud, oli mu vasak jalg kõrvale vajunud (enne olid mu jalad kõverdatud, põlved koos, nüüd aga järsku oli vasak jalg kõrvale vajunud). Kuulsin, kuidas vasak käsi iseenesest tõmbles mööda põrandat. Ma ei tundnud, aga kuulsin, et käis kolks-kolks-kolks. Tõstsin pea üles ja vaatasin oma vasakut jalga. Mõistsin, et jalg ei liigu. Seejärel sain aru, et mu vasak käsi on ka halvatud. Kogu kehas oli kerge värin. Sain aru, et mul oli olnud insult. Vasak käsi lõpetas suurema tõmblemise ära. Jube piinlik oli. Lootsin, et kõik on kõhulihaste treenimisega ametis olnud ja polnud mu tõmblemist näinud. Tunni lõpuni oli veel 20 minutit. Mõtlesin, et kuidagi pean ikka tunni lõpuni tegema. Ja uskuge või ärge uskuge, ma jätkasin tunni andmist:D (Varem olen 39,5-ga trenni andnud. Ja ühel korral kõhugripiga, oksekauss kõrval.) Mõtlesin, et ei saa ju niimoodi kliente pika ninaga jätta ja pean ikka tunni lõpuni tegema. Nuputasin, et mis harjutust ma saan teha, kui vasak kehapool halvatud on. Mõtlesin välja. Palusin vasakule küljele minna ja hakkasime paremat jalga tõstma. Selle aja jooksul hakkas mu vasak jalg jälle liikuma ning sain alumise jala tõstmist ka teha. Mõtlesin, et, huvitav, kas ma paremale küljele saan mindud. Sain. Võtsin parema käega vasakust käest kinni ja läksin paremale küljele. Vaatasin, kuidas vasak käsi täiesti lödilt oma elu elas ja suuuur hirm tekkis (või noh, pigem ikka suur hirm suurenes veelgi). Hakkasin rohkem mõtlema insuldi ajaliste piirangute peale. Igatahes tegin teise külje peal ka harjutused ära. Seejärel mõtlesin, et mis variandid mul veel on mingeid asendeid võtta nii, et kliendid aru ei saaks. Mõistsin, et ma värisen nii hullusti, et ilmselt on kõik juba aru saanud, et mul midagi viga on. Ja samas oleks vaja haiglasse ka ikkagi minna:) Ütlesin siis klientidele: "Teie tehke veel venitusharjutusi, mul on VEIDI halb olla." Seejärel oli mul plaan, et lähen võtan oma koti, lähen ruumist välja, istun maha ja kutsun endale rahus kiirabi. Mõistsin, et kuigi mu jalg juba liikus, olin liiga nõrk, et oma kotini kõndida või üldse püsti tõusta. Palusin siis kõige lähemal kliendil mu kott tuua. Mu parem käsi värises liiga palju, seetõttu palusin kliendil minu kotist telefon võtta ja 112 valida. Klient oli silmnähtavalt ärev, kui kuulis, et ma tahan hädaabisse helistada. Kui number valitud, siis võtsin telefoni paremasse kätte ja palusin häirekeskuse töötajal endale kiirabi saata. Mäletan, et kui 25aastaselt endale infarktikahtlusega kiirabi kutsusin (mul oli tegelikult reflukshaigus tol korral), siis mitte ei tahtnud töötaja mulle brigaadi välja saata - liiga noor. Sel korral aga läks õnneks. Ma ei pidanud pikalt seletama. Töötaja oli küll silmnähtavalt üllatunud, et ma kutsun ENDALE kiirabi ja ma olen KOLMKÜMMEND KOLM ja mu vasak kehapool on HALVATUD. Aga saatis kiiresti brigaadi välja. Spordiklubi kliendid tormasid mulle appi. Tuli välja, et trennis oli nii arst kui erakorralise meditsiini õde. Lisaks tulid appi ka tavalised kliendid, järgmise tunni treener. Arst katsus pulssi. Üks treenitav tegi veega pabereid märjaks ja asetas mu laubale (aitäh sulle!). Treener tegi aknad lahti ja tõi mulle vett (aitäh!). Olin liiga nõrk, et juua... Kõik lohutasid mind ja treener viskas veel ühe killu ka, mis OLI naljakas:) Kõik olid murelikud ning meeletult abivalmid. Ma ise olin ka selleks ajaks juba leppinud selle halvatud olemise häbiga ja ei lasknud end situatsioonist ja kohast häirida. Kiirabibrigaad jõudis MEELETULT kiiresti kohale. Aulike, Natalia ja Kevo - ilmselt maailma parim kiirabibrigaad. Noored, positiivsed, hoolivad, suure empaatiavõimega, targad, südamlikud ja mida kõike veel. Oli ilmselge, et insuldikas tuleb haiglasse viia. Kuna mu jalad küll liikusid, aga üldine jõud oli null, siis viidi mind kandetekiga kiirabiautosse. Appi tuli ka treener ja üks spordiklubi klient. Mõtlesin küll, et oleks võinud suveks ikka 20 kilo alla võtta, oleks kergem mind tassida olnud, aga noh... Arst helistas auto pealt haiglasse ette, et tuleb noor insuldikas. Vilkuritega toimetati mind haiglasse. Ma ei teadnudki, et vilkurite hääl autos nii tugev on. Kiirabiõde hoidis kätt minu käel ja nägi nii murelik ja kaastundlik välja, et tundus lausa, et ta mõttes palvetab minu pärast. Palvetasin siis ise ka. Minu esimene mõte oli, kui mõistsin, et võin suure tõenäosusega elu lõpuni halvatuks jääda: "Jumal tänatud, et ma nüüd psühholoogiks õpin." Haiglasse jõudes vaatas mind üle neuroloog. Rääkisin talle, et mu vasak käsi on TÄIESTI halvatud. Näitasin talle, et pöial ja nimetissõrm õige veidi liiguvad (need hakkasid liikuma juba spordiklubis). Arst palus mõlemad käed ette tõsta. Ma ei teadnud, kas sellise palve peale nutta või naera. Naeru ei tulnud igatahes. Ohkasin ja tõstsin parema käe ette. Seejärel võttis arst mu vasaku käe ja palus enda poole seda tõmmata. Vaatasin talle otsa sellise näoga, et kas ta teeb nalja või. Ta muidugi ootas ka, et äkki ikkagi tõmban käe enda poole. Sama lugu kordus siis endast eemale lükkamise palvega. Seejärel saadeti mind kompuutertomograafiasse. Kuulsin arste rääkimas, et kompuuter oli korras (tegelikult hiljem digiloost lugedes selgus, et ei olnud ikka päris korras) ja nad arvavad, et mul on hemipleegilise migreeni episood. Ma sain kreepsu. Ma olen halvatud ja nad arvavad, et see on migreenist!!! Mul isegi pea ei valutanud! Minu migreenid on nii nõrgad, et ma ei pea viimasel ajal isegi paratsetamooli võtma! Ja nad väidavad, et olen migreeni tõttu halvatud! Võimatu! Kohe, kui arst tuli, siis ütlesin, et kuulsin juba, ja seda ma küll ei usu, et ma migreenist halvatuks jäin. Arst ütles, et selline asi on tõesti olemas. Seejärel sain oma telefoni kätte ja guugeldasin. Jah, hemipleegiline migreen on tõesti olemas. Auraga migreen võib põhjustada hemipleegilist migreeni, mille puhul jääb inimene ajutiselt halvatuks. Võib isegi langeda koomasse. Proovisin end harjutada teadmisega, et migreenist võib halvatuks jääda. Mingi aja pärast tuli arst tagasi, mu käsi ei liikunud endiselt. Mulle tilgutati kotike füsioloogilist lahust ja ma ise jõin ka tublisti vett, sest jube janu oli. Seejärel ütles arst, et täpsema informatsiooni minu seisundi kohta annaks peaaju magnetuuring, aga MRT pühapäeviti ei tööta!!! (Ärge kunagi pühapäeval insulti saage!!!!) Seetõttu võiks igaks juhuks ikkagi trombolüüsi teha, sest kui ei ole migreenist, siis on natuke pahasti. Kui ta oli need sõnad ära öelnud, hakkas mu käsi järsku tööle. Suutsin kõigepealt sõrmi liigutada, seejärel käe vaevaliselt taeva poole sirutada ja arsti näidatud sõrmeosavuskatseid sooritada. Arst ütles, et siis trombolüüsi ei tee. Mu käsi oli väga nõrk, aga liikus taas. Järgmised pool tundi ma lihtsalt imetlesin oma vasakut kätt ja seda, et see liigub. Seejärel suunati mind EMO-st neuroloogia intensiivi. Kell oli 20 õhtul. Seal oli umbes 6-8 vanemat inimest, kõik ilmselt insuldi läbi elanud. Kõik magasid ja norskasid. Olin viimati söönud kell 14 päeval. Kõht oli jube tühi. Küsisin ise süüa, keegi ei pakkunud. Seejärel toodi lõunast järgi jäänud kanasuppi. Mitte et mu kõht oluliselt rohkem täis oleks saanud:) Mu telefoni aku hakkas tühjaks saama. Mõtlesin õudusega, et mis siis saab, kui ma ei saa lähedastega kontaktigi enam. Sugulane tuli mulle telefonilaadijat tooma, aga oli maja peal ära eksinud. Otsustasin talle siis vastu minna, sest jalad olid mul korras. Õde küll keelitas mind, aga ta oli selline tore vanem naisterahvas, et kuigi ta pidevalt keelitas mind igasuguseid asju tegemast, siis lõpuks jäi mu tahtmine siiski peale:) Neuroloogia osakond asub 4.korrusel ja alla oli pikk tee. Tundsin, kuidas mu enesetunne aina halvemaks läks. Tuli jälle suur nõrkus peale, kuulsin, et olin hakanud vasakut jalga mööda maad lohisama. Tundsin, et vasak käsi oli taas halvatud. Täiesti halvatud. Hakkasin vastu seinu ja uksepiitu end ära lööma, kuigi nägemine oli mul korras ja ma arvasin, et lähen enda arvates õigesti. Näiteks tahtsin lifti uksest sisse astuda, aga läksin hoopis vastu avanenud liftiust. Sain aru, et pikka nalja ei ole, aga olin ära eksinud. Läksin siis mingisse suvalisse osakonda sisse, kus leidsin ühe meditsiinitöötaja. Ütlesin, et olen eksinud. Ta ei tundunud tahtvat mind väga aidata, aga panin käed kokku ja palusin teda: "Ma väga palun, aidake mind tagasi neuroloogia osakonda, ma tõesti ei oska, olen eksinud". Ma ei hakanud lisama, et kui ta mind kohe ei aita, siis kukun sealsamas pikali. Õnneks ta selle peale tuli minuga kaasa ja juhatas uue suuna kätte. Imekombel jõudsin osakonda tagasi ja heitsin kohe voodisse. Ise õnnelik, et ma tee peal ära ei surnud. Lubasin ju õele, et minuga ei juhtu midagi. Samas mures oma käe pärast. Arst tuli mind uuesti vaatama. Kurtsin, et olen taas halvatud. Arst kopsis mind ja lasi mulle taas füsioloogilist lahust tilgutada. Igatahes sain oma laadija kätte ja kurtsin lähedastele, mis saatus mind on tabanud. Kui ütlesin, et olen insuldiga haiglas, siis kõik küsisid, et KES on haiglas. Mina! Mina olen insuldiga haiglas. Tol hetkel arvasin veel, et olen hemipleegilise migreeniga haiglas. Liitusin Facebooki hemipleegilise migreeni rahvusvahelise grupiga. Küsisin nende käest miljon küsimust ja mind lohutati seal, et küll mu käsi hommikuks taastub. Õnneks mu käsi taastus  kella üheks öösel. Liikuvus tuli tagasi. Jõud oli küll nullilähedane. Koordinatsioon samuti. Näiteks kui tualetis käisin, siis füsioterapeudina veensin end, et tuleb ka vasakut kätt kasutada, kui pükse üles tõmban, aga vasak käsi oli nii aeglane ja koba, et parem tegi kõik ikka vasaku eest ära. Mõtlesin, et peaksin ka kinda paremasse kätte panema (nagu insuldihaigetega tehakse, et nad haiget kätt rohkem kasutaksid):) Kõik ülejäänud patsiendid norskasid hirmsasti, vererõhk oli kõigil patsientidel meeletult kõrge ja andurid piiksusid pidevalt. Õde ja hooldaja toimetasid nendega...Mul oli meeletu hirm. Proovi siis magada... Ja ma ei maganudki. Mitte üldse. Proovisin küll vahepeal ka silmad kinni panna ja vaikselt lebada, aga ei suutnud siiski uinuda. Lisaks ajas füsioloogiline lahus mind iga 30 minuti tagant vetsu. Mingi hetk tuli jube nälg ka jälle. Õnneks oli sugulane komme toonud ja sõin neid. Seejärel hakkasid teised patsiendid ärkama juba. Kell 4 hommikul! Kell 4.30 ütles õde juba kõigile "tere hommikust!":D See mees, kes mu vastas magas ja norskas terve öö üle palati... Õde: "Kuidas magasite?" Mees: "Oi, üldse ei maganud!" Õde: "Natuke ikka magasite?" Mees: "Korraks ehk jäin tukkuma, aga terve öö olin üleval":D:D:D Igatahes hoidis mind terve öö tegevuses see, et uurisin hemipleegilise migreeni grupist, mis see haigus endaga kaasa toob. Ma pole kunagi rohkem kui 24h üleval olnud, aga sel korral ei suutnud ma ka päeval uinuda. Läksin ühe õe juurde, panin käed kokku ja palusin, et ta mind tavapalatisse saadaks, sest ma lihtsalt ei suuda enam. Pidin natuke veel ootama, aga saingi oma palatisse. Sain privaatpalati. Olin NIIIIII õnnelik. Mõtlesin, et privaatpalatis tuleb kohe uni. Ei tulnud. Kui mu vasak käsi oli rohkem kui minutikese paigal olnud, siis mul oli vaja seda testida, et kas ta üldse liigub enam. Ja nii ma siis magama ei jäänudki. Lisaks oli vasak käsi esmaspäeval veel väga nõrk. Treenisin teda terve päev. Külas käisid murelikud sugulased ja sõbrad. Kõik kirjutasid ja helistasid. Käisin magnetuuringus (lõpuks). Läksin sinna jalgsi ja üksinda. Suhteliselt halb oli olla. Ma ei teadnudki, millest. Kas magamatusest, insuldist või pikast lebamisest. Igatahes kui registratuuris andmeid sisestati, siis ma mõtlesin, et kui ta kaua neid veel sisestab, kukun sinnasamma pikali. Õnneks jõudsin siiski uuringule. Jube janu oli endiselt. Enne uuringut palusin ka vett. Kõigile, kes lähevad kunagi magnetuuringusse, teadmiseks: teile pannakse pähe kõrvaklapid, sest öeldakse, et uuringu ajal on masina tekitatud heli vali. Küsitakse, kas soovite raadiot kuulata kõrvaklappidest. Ütlesin, et soovin. Õde ütles, et ma ütleksin, kui heli on piisavalt tugev. Ütlesin. Aga õe reageerimisaja tõttu sai heli sutsu valjem, kui ma oleks tahtnud, aga ma ei hakanud protestima. Uuringu ajal kostev heli oli aga nii tugev, et ma ei kuulnud üldse seda raadiot, mille heli oli enne olnud liiga tugev... Nii et... Laske kindlasti panna endale raadiot ja laske see heli panna nii tugevaks, et oleksite nagu rokkkontserdil. Teadsin, et mõnel tekib magnetis klaustrofoobia tõttu paanikahäire. Mul klaustrofoobiat pole, aga üsna alguses otsustasin, et see on piisavalt ebamugav (vaimselt), et parem on silmad kinni olla. Nii et hoidke silmad kinni ja keskenduge muusikale. Uuringu ajal ei tohi end üldse liigutada. See oli kõige raskem osa uuringust. Ah jaa... esmaspäeva hommikul võeti minult 10 katsutitäit verd. KÜMME. Mõtlesin, et kas mul verd enam järgi jäigi. Mul oli tolleks hetkeks kaks kanüüli ja kolmandast kohast võeti verd. Ei olnud tore. Kanüülid teevad mulle alati haiget. Mitte ainult panemise hetkel, vaid kogu aeg segavad ja valutavad. Rohkem midagi esmaspäeval ei toimunudki. Ma ei näinud ühtegi arsti. Ah jah. Ühte nägin. Koputatakse. Mina: "Jah." Arst: "Kas Teile sobib 9.juulil endokrinoloogi juurde minna?" Vaatan teda hämmeldunud näoga. Arst: "No Teie diabeedi asjus!" Hakkasin karjuma, et mis diabeedi... Arst: "Seda ma vaatasin, et kuidas see patsient nädalavahetusega nii palju nooremaks ja ilusamaks on muutunud:)" Ma ei hakka mainima, et sain südari selle peale lihtsalt. Kõigepealt insult ja nüüd leiti diabeet ka veel. Ja niimoodi teatatakse:) Õudne! Proovisin siis pärast 36h üksikpalatis uinuda. Ei olnud norskamist ega piiksuvaid aparaate. Ei midagi... Ärevus ja hirm olid liiga suured. Olin juba lugenud, et iga järgnev hoog on järgmisest tavaliselt tõsisem... Ja iial ei tea, millal jälle halvatuks jääd. Võtsin siis lõpuks rahusti sisse ja seejärel suutsin 6h jutti magada. Ärkasin kell 5 hommikul üles ja ärevus enam magama jääda ei lasknud. Kohe hommikul tuli arst ja ütles, et tänu MRT-le selgus, et mul oli ikka pärisinsult, et mingid kohad ajus on kahjustada saanud. Ütles, et pean esimesed kolm päeva võtma 300mg aspiriini ja siis elu lõpuni 150 mg. Ja et nad teevad veel südameuuringuid, et kontrollida, kas südamel on midagi viga. Ütlesin, et söögitoru EHHO-t (söögitoru kaudu südame ultraheli) ma teha ei lase. Mul on nimelt väga elav kurgurefleks ja see on lihtsalt võimatu missioon. Arst ütles, et see on minu enda valik. Mulle tehti Holter uuring (mõõdeti pulssi 24h) ja tavaline südame EHHO. Ööl vastu kolmapäeva suutsin magada 2x2h. Ärevuse tõttu rohkem ei suutnud. Lisaks oli mul terve öö meeletult paha olla. Ei tea, kas insuldist, magamatusest või närvidest. Igatahes oli mul meeletu hirm, et tuleb uus insult. Kolmapäeva hommikul tulid arstitudengid koos õppejõuga minusugust maailmaimet vaatama ja uurima. Mul polnud selle vastu midagi. Ilmselt oleks olnud, kui oleksin näiteks põiepidamatusega haiglas olnud. Mul olid verevedeldaja tõttu tekkinud kehale sinikad. Kolmapäeval suutsin ka päeval tunnikese magada. Oli palju parem olla juba. Kolmapäeva õhtul mul kõik kohad voodis lebamisest juba valutasid ja tegin igatepidi trenni. Nii voodis kui ka käisin mööda maja jalutamas. Neljapäeva hommikul oli mul südame ultraheli. Kuna ma keeldusin söögitoru EHHO-st, siis arst kirjutas mind juba päev varem välja. Muidu pidin alles reedel saama. Kurtsin talle, et aspiriinist on mu kehal sinikad ja kas ma ikka pean seda aspiriini nii suures annuses võtma, kui mu trombotsüütide tase oli juba enne insulti normis. Tema vastas, et aspiriini võtmine on mu vaba valik ja võin sellest keelduda nagu söögitoru EHHO-st. Mõistsin, et ei ole mõtet ühtegi küsimust minu haiguse kohta rohkem küsida, sest vastuseid mulle ei antaks. Enne äratulekut andsin ühe uuringu tarbeks veel vereproovi. Nimelt on Eestis käimas noorte insuldiuuring. Noor insuldihaige on inimene, kes on noorem kui 55. Seega ma kvalifitseerusin. Napilt:D Andsin verd ja loomulikult tekkis mul pärast seda verejooks. Veri on lihtsalt nii vedel. Veri jooksis mööda kätt alla ja ka põrand sai kokku. Läksin tagasi osakonda ja üks osav õde sai verejooksu pidama. Diagnoosiks siis täpsustamata põhjusega peaajuinfarkt. Ja koju ma jõudsingi. Saatsin Kliinikumi tänuavalduse ka kõikide toredate inimeste kohta, kellega sel teel kokku puutusin - kiirabibrigaad, 2 õde, 1 koristaja, 1 hooldaja, 1 füsioterapeut. Tahan südamest tänada ka kõiki inimesi spordiklubis, kes appi tõttasid. Teist oli suur abi! Ma olen väga tänulik. Samuti suur tänu kõikidele sõpradele, kes mind igati aitasid. Kes aitas õppematerjale välja printida, kes tõi süüa, kes viis kassidele süüa jne. Südamlik tänu! Alguses häbenesin abi paluda, aga nüüd olen aru saanud, et abi küsimine polegi kõige piinlikum ja hirmsam asi maailmas. 

Miks see juhtus?

Arst ütles, et riskifaktoreid välja ei tulnud. Ma olen normaalkaalus, kehaliselt aktiivne, ei suitseta, ei joo. Pole kunagi suitsu proovinudki. Alkoholist olen ka proovinud ainult viinakomme kunagi ammu. Hakkliha praen veega. Süda oli korras. Veri oli korras. Ma ise olen kindel, et põhjuseks oli suuuur-suuuur stress. Kõik tuttavad olid mures, et olen end treeningutega üle pingutanud, aga seda kindlasti mitte. Ei ole füüsiline pingutus see, mis insulti põhjustab, vaid füüsilise pingutuse puudumine. Arst ei teadnud, et füsioterapeut olen, ja määras mulle haiglas olles füsioteraapia:D Ja kui koju kirjutas, siis rõhutas, et ma ikka trenni teeksin. Minu puhul põhjustas insuldi aga liialt suur vaimne üleelamine. Edaspidi proovin treeningute lõppu lülitada meditatsiooniosa. Äkki jääb lisaks seljavalule ka insulti Eestis vähemaks;) Füsioterapeudina olen olnud neuroloogia osakonnas praktikal ja ka neuroloogia osakonna väliselt ravinud halvatud patsiente, aga ma ei kujutanud iial ette, KUI ÕUDNE on halvatud olla. Ma teadsin, et see peab olema kohutav, aga et see oli kohutavamast kohutav... Jutu mõte on see, et võid olla äärmiselt kaastundlik inimene, aga mitte kunagi ei tea, mida teine tunneb, kui pole ise sama läbi elanud. Vaatan insuldipatsiente nüüd hoopis teise pilguga.

Mida ma teisiti oleksin teinud?
Kõlab naljakalt, aga mitte midagi. Eksameid ja matuseid ei oleks ma kuidagi saanud vältida. Ainus asi, mida ma võibolla oleksin teisiti teinud, on see, et ma poleks haiglas läinud laadijat otsima, kui ma oleksin teadnud, et mul taas nii halb hakkab. Samas, kui ma oleksin teadnud, et halvatus läheb üle, siis ma oleksin ikkagi valinud laadija järgi minemise, sest seda ei saa sõnadesse panna, kui palju abi mul Facebooki toetusgrupist oli, et öö intensiivis oma hirmudega üle elada. 

Mida teised arvavad?

Sõbrad, keda olen pidevalt manitsenud, et nad ei suitsetaks, ei tarbiks alkoholi, tuleksid trenni, sööksid vähem kiirtoitu, said minu üle mu haigevoodi ääres korralikult naerda. Nad panid mulle südamele, et ma mõistaksin, et mina ei ole just eriti hea tervislikkuse etalon nüüdsest:D Ja suitsetamine ja joomine ja mittetreenimine pikendab eluiga:D Arst ilmselt ka ei uskunud ikka, et ma päriselt ei suitseta. Epikriisis oli kirjas: "Toksiliste ainetega kokkupuuteid eitab.":)

Kuidas edasi?

Vot ei teagi. Magasin sel öösel juba tervelt 5-6 tundi. Ehk meeletult suur ärevus, et ma kohe saan insuldi ja jään halvatuks, hakkab vaikselt mööda minema. Kui mul veidi halb hakkab, siis tuleb ärevus ka kohe platsi tagasi muidugi. Arst rõhutas, et suitsu ei tohi teha. Ma ise arvan ka, et kui ma varem pole suitsu proovinud, siis nüüd vist ka ei hakka tõmbama:D Ja arst käskis trenni teha:D No eks ma veidi proovin jah vahetevahel trenni jõuda:D:D:D Nüüdsest olen ma nagu viitsütikuga pomm. Iga hetk võin uue insuldi saada. Järgmine kord ei pruugi nii õnnelikult see lugu lõppeda. Eks see kõik teeb ärevaks. Ärevus aga tõstab uue insuldi riski veelgi. Seega pean püüdma rahulik olla ja võtma üks päev korraga. Pean proovima suitsu mitte teha ja pean hakkama trenni tegema:) Ja kui ma teie nähes hakkan segast juttu ajama, halvatuks jään või kokku kukun, siis palun kutsuge kiirabi (kui ma ise seda teha ei saa). Mõned on pahaks pannud, et ma selle blogipostituse üldse kirjutasin, aga minu arvates on vajalik, et inimesed minu ümber teaksid, mis minuga juhtuda võib, ja kuidas mind selles olukorras aidata.

Tuletame meelde, millised on insuldi tunnused (piisab ühest)

• segane kõne
• ei saa teise inimese jutust aru
• naeratus on asümmeetriline
• koordinatsiooni- ja tasakaaluhäired 
• ühe kehapoole nõrkus või halvatus
• äkiline nägemishäire

Kui sina või su lähedane (või su treener:)) kogeb seda, helista kohe 112 ja maini sõna "insult".

Kuidas Liliani suhtuda?

Täpselt nagu enne. Ainult et tuleb olla hell, armastav ja hoolitsev:D

Liliani uue insuldi ennetamiseks soovitan sõpradel ja tuttavatel teha järgmiseid tegevusi:

• tema eest eksamite tegemine:)
• tema eest koolitööde tegemine:)
• tema eest koristamine:)
• tohutu rahvamass trennis:)
• trennis naeratamine:)
• paid ja kallistused:)
• kiitmine ja komplimendid:)
• suitsu ei tasu pakkuda:)

Kuidas insuldihaigesse suhtuda?

PALUN hoiduge manitsemisest ja tagantjärgi targutamisest. Uskuge mind, iga inimene, kellega juhtub niivõrd kohutav haigus, mõtleb juhtunu oma peas miljoneid kordi läbi. Miks ma muidu uinuda ei suuda... Piinavad mõtted ei lase lihtsalt. Iga inimene annab oma elu elades endast parima, et ellu jääda (vähemalt tavaliselt). Ja kui see ei õnnestu, siis järelikult ta ei osanud antud hetkel paremini ja tagantjärgi targutamisest pole mingisugust kasu, ainult kahju. Kui soovite aidata, siis pigem mõelge sellele, kuidas mõtteid haiguselt eemale viia. Hea nali ja hoolivuse väljanäitamine tulevad alati kasuks. Insult (halvatud olemine, oma keha üle kontrolli kaotamine) on nii hirmus kogemus, et suurem osa haigetest ei saagi ärevusest enam üle. Rahvusvaheliste gruppide näidete põhjal võin öelda, et suurem osa inimestest võtavad ka aastaid hiljem rahusteid, antidepressante jne. 

Kui keegi ise haigestub insulti, siis...

Lõin Facebooki grupi "noored insuldikad". Kui seda postitust loeb keegi, kes on ka noorelt insuldi saanud, olete oodatud liituma. Seal on ees isikliku insuldikogemusega inimesed, kes on nõus nõu ja jõuga abiks olema. Lisaks on toredad rahvusvahelised grupid nagu "Young Stroke Survivors Support Group" (alla 55aastastele insuldikatele) ja "Stroke Survivor Support Group" (kõigile insuldi läbi elanud inimestele ja nende lähedastele). Alguses on hirm nii suur, et on võimatu uinuda. Ärge häbenege rahustit/unerohtu võtta. Sellest ühest või paarist tabletist võib suur abi olla, et tsükkel murda ja suuta edasi elada. 

Lõpetuseks

Igaüks meist võib sattuda ootamatult tõsise haigusega haiglasse. Ka siis, kui oled noor, sportlik, harrastad tervislikke eluviise ning oled terve. Pool sekundit võib muuta sinu elu igaveseks. Enne tõsist haigust ei pea tundma end nädalaid, päevi ega isegi mitte tunde haigena. See võib juhtuda poole sekundiga (nagu minul). Olge selleks valmis. Elage täiel rinnal, nautige elu. Kandke ilusat pesu. Iial ei tea, millal võite haiglasse sattuda:D Lugemissoovituseks "Silmiavav insult". 

Arvasin, et olen peagi esimene füsioterapeut-psühholoog-treener Eestis, aga nüüd tuleb välja, et olen esimene insuldikast treener Eestis:D Tule sina ka trenni https://sites.google.com/view/lilianitrennid

NB! Olen füüsiliselt täielikult taastunud. Hing veel paraneb suurest šokist. Nagu Reet Linna "Prillitoosis" ütleb: "Elame veel!"

Füsioterapeut annab nõu koolilapse vanematele

Hiljuti võttis minuga ühendust ajakirjanik, et ma kirjutaksin koolikottidest. Kuna minu koolikotiteemaline postitus oleks olnud väga lühike (Kallid lapsevanemad, teie lapse koolikott ei pea maksma 130 eurot, sobib ka paarikümneeurone koolikott. Hoopis tähtsam on see, et laps kannaks koolikotti mõlema õla peal ning koolikoti traksid oleksid reguleeritud ühepikkuseks.), siis tegin ettepaneku, et võiks rääkida ka muudel teemadel, mis on vaat et tähtsamadki. Kuna neil polnud selle tarbeks ruumi, siis otsustasin, et teen hoopis vastavasisulise blogipostituse. Leian, et on palju teisi olulisi momente, mille peale kooliteed alustava lapse vanemad võiksid mõelda.

Lasteaias on päevakava mitmekesine: istutakse põrandal, istutakse tooli peal, mängitakse õues, jalutatakse õues, joostakse, ronitakse, magatakse. Lapsed saavad olla erinevates asendites/tegevustes. Kooli minnes see kõik muutub kardinaalselt. Esialgu istutakse keskmiselt 4 tundi päevas tooli peal, vanemates klassides juba 8 tundi. Kuigi kehalist kasvatust on 2x45 minutit nädalas, siis see on minu kui füsioterapeudi arvates nagu _ _ _ _ _     _ _ _ _ _ (ropp väljend). Kehalises kasvatuses on vaja läbi teha teatud alad (näiteks pallivise, kõrgushüpe, 60 m jooks jne), mis kõik nõuavad oma korra ootamist. Ehk 45 minutist võib suur osa koosneda ootamisest. Pealegi lastakse lapsed varem tunnist ära, et nad jõuaks pesta ja riideid vahetada. Venitusharjutusi teevad tunni lõpus vähesed õpetajad (tõenäoliselt pole selleks aegagi). Kuigi praegusel ajal on mitmeid algatusi, mis tahavad laste vahetunde aktiivsemaks muuta, siis olgem ausad, enamikes koolides ei tohi ikka veel vahetunnis joosta. Mis veel kurvem, lapsed ei tahagi joosta, nad eelistavad vahetundides aega veeta nutiseadmetes. Lapsi viiakse autoga kooli, koolist autoga koju või huviringi. Mõnikord nõuab ka huviring istumist – lauluring, kunstiring, muusikakool vms. Seejärel autoga koju koolitöid tegema. Ja ongi magamamineku aeg. Sageli võib nädalavahetustel lastel olla veelgi vähem liikumist – tehakse koolitöid, veedetakse aega mobiiltelefoni, televiisori ja arvuti taga. Seetõttu panen vanematele südamele, et huviringiks oleks sportlik tegevus. Lapsed lihtsalt peavad ka koolipäevadel liikuma. Kui laps tuleb koolist pärast 4-8tunnist istumist, istuvad paar tundi huviringis, paar tundi koduseid ülesandeid tehes ja paar tundi televiisori ees, on asjalood kurvad. Võibolla algklassides jõuab käia nii sportlikus huviringis kui ka nn istuvas huviringis, siis põhikoolis ma kahtlen selles.

Sportliku huviringiga võiks alustada kohe 1.klassi alguses, septembrikuus. Ideaalis muidugi juba lasteaias. Enamik spordiringe toimuvad algklassilastele 2x nädalas 60 minutit korraga. SEDA ON LIIGA VÄHE!!! Laps peaks liikuma vähemalt 60 minutit PÄEVAS. Seega kaks korda nädalas pole piisav. Kui paljud lapsevanemad saavad öelda, et nende lapsed liiguvad 60 minutit pärast koolipäeva lõppu isegi talvekuudel? Mitte paljud. Seega tuleks leida mitu spordiringi. Soovitan niimoodi kombineerida, et lapsel oleks pärast iga koolipäeva mõni tore spordiring. Seetõttu tuleb vähemalt algklassideskombineerida kaks-kolm erinevat spordiringi nii, et pärast iga koolipäeva saaks organiseeritult liikuda. Soovitan vanematel olla julge ja treeneritega rääkida. See on võimalik, et teatud spordiring tegutseb 3x nädalas, aga treener nõustub, et laps käib treeningutes vaid 1x nädalas, sest muudel päevadel on teised spordiringid. Mida rohkemate spordialadega laps enne 12.eluaastat kokku puutub, seda parem. Soovitangi proovida erinevaid alasid.

Kui laps käib E-R spordiringides, siis nädalavahetustel on võimalus kogu perega leida mõni sportlik tegevus – matkata looduses, suusatada, kelgutada, uisutada jne. Kui see ei ole võimalik, leidub hea otsimise korral spordiringe, mis tegutsevad ka nädalalavahetustel. Nn puhkepäeva, kus laps istub terve päev oma toas nutiseadmes, pole vaja. Laps peab iga päev liikuma. Siiski soovitaksin vähemalt üks päev nädalas jätta struktureeritud treeningu vabaks, kus laps saab sporti teha nn vabalt. Kui endal pole aega lapsega koos sportida/mängida, siis saatke laps batuudikeskusesse, ujulasse vms.

Olen kokku puutunud lapsevanematega, kes on öelnud, et nende lapsed teevad iga päev pärast kooli sporti hängides kaubanduskeskustes. Mina ei pea seda spordiks. Olen täiesti veendunud, et kogenud treeneri käe all treenides saab laps mitte ainult füüsiliselt tugevaks, vaid sellel on veel lugematu arv kasutegureid. Laps õpib meeskonnas tegutsema, sõprussuhteid looma, õpib võitma ja kaotama, esinema, aega planeerima, õpib kohusetunnet, punktuaalsust, pingutamist, eesmärkide seadmist jne.

Igal lapsel tuleb mingi hetk see aeg, mil ta tuleb koju ja ütleb, et tema enam trenni ei lähe. Treener karjus; kaastreenitav narris; kaotas võistlustel; treener käskis rasket harjutust teha vms. Kõige sagedasem põhjus on muidugi see, et kodus pitsat süües nutitelefonis mängimine on tunduvalt mõnusam, kui mööda köit üles ronida ja võibolla selle käigus ka villid peopessa saada. Iga lapsevanema kohustus peaks olema last motiveerida ning selgitada, miks sportimine on oluline. Kõige parem oleks muidugi ka ise eeskuju näidata. Mõnikord tõesti tuleb spordiala või treenerit vahetada, aga seda ma küll ei usu, et lapsele ei sobi ükski spordiala. Sel juhul on viga ehk selles, et kodus on mõnusam kui trennis käimine. Kui laps trenni ei lähe, aga võib selle asemel kodus kohukest süüa ning televiisorit vaadata, siis ta eelistabki trenni mitte minna. Lapsevanem peab selles suhtes kaval olema.

Paljud lapsevanemad ei pane last trenni, sest lapsel on hinded halvad ja viimane peab kodus pigem õppimisele keskenduma. See on kõige suurem viga lapsevanemate poolt. Uskuge mind, kui laps end pärast kooli liigutab, tuleb see tema vaimsele võimekusele ainult kasuks. Füüsiline ja vaimne võimekus on väga tihedalt seotud. See, et sportlased olid trennis, kui kõigevägevam mõistust jagas, pole tõsi. Vastupidi, spordiringis käivad lapsed peavad oma aega paremini planeerima, et järgmiseks päevaks samuti koolitööd tehtud saada. Neil on vähem aega kodus laua taga veiderdada, vaid peavad keskenduma õppimisele. Sportimine ei too halbu hindeid, sportimine viib elus edasi, annab enesekindlust ja usku, et kui väga tahta, on kõik võimalik.

Suhelge vahel ka treeneri(tega). Ärge ahistage neid enne ja pärast iga treeningut lõputute küsimuste ja ülemuretsemisega, kuid mõned korrad aastas oleks küll paslik küsida, kuidas lapsel läheb. Näiteks et kas ta üldse käib trennis või istub hoopis riietusruumis nutitelefonis.

Soovitan kord aastas käia lapsega noorsportlase tervisekontrollis, mis on kuni 19aastastele tasuta. Samuti soovitan kord aastas last näidata füsioterapeudile. On kahju, et 2x aastas käiakse hambaarstile hambaid näitamas ja see on tavapärane. Minnakse ka siis, kui konkreetset kaebust ei ole. Tahetakse, et väike auk saaks ära parandatud enne, kui see suuremaks muutub. Skeleti-lihassüsteemi käiakse füsioterapeutidele näitamas aga alles siis, kui on probleem. See võiks muutuda.

Jälgige, et lapse jalanõud oleksid alati parajad. Pigem suuremad kui väiksemad.Jälgige, et lapse tallavõlv oleks toestatud ning hüppeliigesed ei vajuks sisse.Vajadusel käige lapsega jalgade koormusjaotuse analüüsil ning laske valmistada individuaalsed tallatoed. Mõnikord on vaja ka spetsiaalseid jalanõusid. Ülikalli koolikoti asemel võiks pigem investeerida laste jalanõudesse. Palun laske lastel vahepeal olla ka täiesti paljajalu, kas või kodus.

Kui laps teeb korralikult sporti, peab ka tema toitumine olema täisväärtuslik. Siinkohal on abiks näiteks lehekülg tap.nutridata.ee. Piirake laste rämpstoidu söömist. Vaadake, mille peale laps taskuraha kulutab. Kui laps sooja lõunasööki ei söö, vaid läheb hoopis puhvetisse magusat ostma, siis see ei ole aktsepteeritav. Ka hommikusöögi vahelejätmine, et enne kooli R-kioskist midagi osta, pole tervislik. Jälgige, et nad ei jooks energiajooke. Selgitage, miks need on ohtlikud. Õppige valmistama tervislikke magustoite, kus magustajateks on datlid/banaanid. Õpetage lapsi armastama puu- ja juurvilju, pähkleid, seemneid. Ärge kunagi premeerige lapsi magusaga, vaid pigem kvaliteetajaga. Ärge unustage, et meie kliimas on vaja toidulisandina tarbida D-vitamiini. Laske lapse D-vitamiini taset talviti kontrollida. Kui perearst ei taha seda teha, saab seda väikese tasu eest ise organiseerida.

Jälgige, et laps jooks piisavalt vedelikku ning võtaks ka treeningusse kaasa veepudeli, kus sees oleks gaseerimata vesi.

Piirake laste ekraanide taga veedetavat aega. Olen kuulnud lugusid lastest, kes öösiti magavad vaid paar tundi, sest ülejäänud aja on nutitelefonis või playstationi taga.

Jälgige, et laps ei istuks pidevalt ainult passiivse rühiga (küürus seljaga). Torgake teda näiteks näpuga selga, kui märkate teda lösutamasJ Leidke ka koduste tööde tegemiseks erinevaid asendeid – mõningaid koduseid töid saab teha ka põrandal rätsepistes, põrandal kõhuli, voodis pikutades saab raamatut lugeda (lugemislamp!) jne. Mida rohkem erinevaid asendeid, seda parem. Luuletust ja sõnu saab pähe õppida ka näiteks õues jalutades. Olge loomingulised.

Kui laps spordib ja toitub piisavalt, on vajalik tagada ka piisav uni. Umbes 2 tundi enne magamaminekut võiks olla ekraanivaba aeg. Seadke sisse mõnus rutiin – vanniskäik, hea une tee, unejutt. Ka nädalavahetustel võiksid lapsed magama minna samal kellaajal nagu koolipäevadel. Algklassilapsed vajavad 9-11 tundi und. Uni on kõige tähtsam üldse. Tähtsam kui hinded või medalid. Uni on kõige alus, vundament. Pigem jäägu koolitükid tegemata või film vaatamata.

Kasutage koolivaheaegu, et teha veelgi rohkem sporti, kui kooliajal seda võimalik teha on.

Laste õnn on lapsevanemate teha!

Facebook: Liliani trennid

https://sites.google.com/view/lilianitrennid

Miks ma reeglina ei anna personaaltreeninguid?

Minult küsitakse väga tihti personaaltreeninguid. Mõtlesin veidi pikemalt selgitada, miks ma reeglina nendele „ei“ ütlen.

Personaaltreeningute puhul on inimestel välja kujunenud uskumus, et need on midagi täiesti erilist. Sama kehtib individuaalse füsioteraapia kohta. Pean kahjuks nii mõnegi pettumuseks ütlema, et need siiski ei ole midagi kardinaalselt erilist.

Arvatakse, et kui maksan personaaltreeningu eest 25€ ja rühmatreeningu eest 2,5€, siis peaks personaaltreeningus toimuma 10 korda suurem areng. Nii see paraku ei ole. Seetõttu ma „ei“ ütlengi.

Esimesed käegakatsutavad tulemused tulevad umbes 3 korda nädalas treenides umbes 3 kuu pärast. See tähendaks umbes 900 euro pärast. Reeglina keegi ei ole valmis treeningutele 3 kuu jooksul 900€ panustama. Arvatakse, et areng tuleb ühe personaaltreeningu järel. Või siis tüüpiline arvamus on, et mulle koostatakse kava ja hakkan kodus iseseisvalt tegema. Olgem ausad, kes teeb kodus iseseisvalt trenni?! Enamus hakkab küll suure entusiasmiga kodus trenni tegema... Soetatakse asjad, tehakse paar korda trenni. Seejärel tuleb elu – abikaasal on sünnipäev, emal on vaja puude ladumises abi, televiisorist tuleb hea film, koer tahab sülle jne.

Arvatakse, et personaaltreeningus/füsioterapeutilises individuaaltunnis tehakse hoopis teistsuguseid, mingisuguseid täiesti erilisi harjutusi. Harjutusi, mida rühmatunnis ei tehta, vaid mida hoitakse nendele klientidele, kel on raha personaaltreeningusse tulla. See pole tõsi.

Arvatakse, et personaaltreeningus saadakse 100%-lise tähelepanu osaliseks, kuid rühmatreeningus ei jätku treeneril kõikide treenitavate jaoks silmi. Tõsi ta on, et personaaltreeningus on kogu tähelepanu ühel treenitaval. Samas ei tasuks alahinnata rühmatreenerite võimet rühma jälgida. Harva juhtub nii, et kõik treenitavad on esimest korda trennis. Tavaliselt on igas tunnis mitte rohkem kui paar uut treenitavat. Seetõttu oskab treener tähelepanu suunata.

Kõige olulisem põhjus, miks ma personaaltreeningutele „ei“ ütlen, on see, et kõiki vigu on võimalik personaaltreeningus parandada, kuid kõiki parandusi ei ole võimalik vastu võtta/rakendada. Oletame näiteks, et lapsele võetakse koduõpetaja, et viimane teda lugema õpetaks. Tõenäoliselt tuleb areng veidi kiiremini kui tavaklassis õppides, kuid ükskõik kui hea õpetaja ei ole võimeline 60 minutiga lapsele selgeks õpetama nii tähed, kui ka veerima ja soravalt lugema õpetama. Lisaks võib juhtuda, et areng on hoopis aeglasem, sest klassikaaslased võivad lapse arengule samuti positiivselt mõjuda. Laps õpib rühmas oskusi, mida ta individuaalõppes ei õpiks. Sama kehtib rühmatreeningute kohta. Rühmatreeningute eelis on see, et need toimuvad kodust väljas. Kindlad kellaajad ja nädalapäevad mõjuvad kohustusena ja tõenäosus, et rühmatreeningust ei viilita, on suurem võrreldes kodus tehtavate treeningutega. Lisaks on rühmas tehtavatel treeningutel teisigi eeliseid. Teistega koos trenni tehes on lihtsam raskemate harjutuste tegemiseks motivatsiooni leida. Kodus eelistatakse teha pigem meeldivaid harjutusi. Rühmatreeningutes tuleb ära kannatada ka need harjutused, mida ise parema meelega ei teeks. Teiste pingutuste nägemine paneb ka ennast rohkem pingutama. Rühmatreeningutes on hea näha, et on ka teisi, kel kõik perfektselt veel välja ei tule. Samuti on hea edasijõudnute vaatamisest motivatsiooni leida, et ise peagi sama osavaks saada. Rühmatreeningus on ka vähem pinget kõike õigesti teha. On aega järk-järgult areneda ja paremaks saada. Ei pea ühe tunniga maailmatargaks saama. Mõnikord ma ei käi algajat kordagi tunni jooksul parandamas, vaid annan talle aega atra seada. Personaaltreeningus oleks just nagu kohustus juba esimesel korral kõik perfektselt teha. Tuleb meeles pidada, et ükskõik mis uue alaga tegelema hakates võtab paremakssaamine aega.

Kuna personaaltreeningutes ei tehta salajasi harjutusi, samuti pole võimalik ühe tunniga kõiki harjutusi perfektselt sooritama õppida, olengi soovitanud pigem külastada rühmatreeninguid. Olen veendunud, et kümne rühmatreeninguga õpib inimene palju rohkem kui ühe personaaltreeninguga. Tal on lihtsalt rohkem aega. Mõnikord tuleb mul ühte asja ühel treenitaval 20 korda viiekümnes eri treeningus parandada, enne kui treenitav selle omaks võtab ja rakendama õpib. Ja sel juhul pole tegu saamatu treenitavaga, vaid igati normaalse treenitavaga.

Seetõttu ootangi personaaltreeningutesse ainult neid, kes tõesti kuidagi ei saa rühmatreeningutes osaleda – näiteks Tartust väljapool elavad inimesed või kelle terviseseisund ei luba rühmatreeningutel osaleda. See pole kiusu pärast, vaid seetõttu, et ma tõesti tahaks, et inimesed treeningutest kasu ka saaksid.

Facebook: Liliani trennid

https://sites.google.com/view/lilianitrennid

Miks tulla venitustreeningusse?

Venitamine on kõige alus. Normikohane painduvus on vundament kõikidele muudele kehalistele võimetele. Kui minu käest küsitakse, et millest võiks treenimist alustada, siis vastan alati, et alustada võiks sellest, et painduvus saaks normipäraseks.  

Venitamise ning venitustreeningute kohta on palju müüte, mida püüan siinkohal murda.

• Enne treeningut/võistlust peab korralikult venitama.  Kuna pikad staatilised venitused vähendavad ajutiselt jõuvõimet (ja seega halvendavad sooritust), siis ei ole soovitatav enne jõu-/kiirustreeningut või võistlust teha pikki staatilisi venitusharjutusi. Dünaamilised (soojendavad) venitusharjutused on aga hoopis teine tera.
• Piisab, kui treeningu lõpus 5-10 minutit venitada. See pole piisav. Selle ajaga ei jõua kõiki treeningus koormatud lihasgruppe läbi venitada. Tähelepanu tuleks pöörata ka sellele, et venitamist vajab kogu keha – varbad, sõrmed, silmad jne. Isegi 55minutilise venitustreeningu jooksul ei ole võimalik kogu keha põhjalikult läbi venitada. Mõnikord on rõhk rohkem ühel piirkonnal, mõnikord rohkem teisel piirkonnal. Kui viiest või kümnest minutist piisaks, oleks elu lill.
• Venitatakse ainult pärast treeningut. Kõige paremini hakkavad asjad külge siis, kui oleme puhanud ja värsked. See kehtib ka venitamise kohta. Kui tahta tulemusi, siis ei tasuks venitada ainult siis, kui ollakse eelnevalt juba täiesti omadega läbi, vaid ka värskena.
• Venitusasendit tuleb hoida keskmiselt 20 sekundit. See on piisav, kui painduvus on normipärane. Kui painduvus on vähenenud, võiks sellele piirkonnale mõeldud venitusasendit hoida 4 minutit. Kui painduvus on vähenenud, ei piisa, kui venitada 2-3 korda nädalas. Antud piirkonna venitamisega võiks tegeleda igapäevaselt. Isegi mitu korda päevas.
• Painduvust on vaja vaid akrobaatidel, iluvõimlejatel ja baleriinidel. See pole tõsi. Painduvust on vaja kõikidel inimestel, kes sel planeedil elavad. Jah, painduvust on vaja ka traktoristil, ehitajal, bussijuhil, juuksuril jne. Jah, painduvust on vaja ka meestel. Jah, painduvust on vaja ka eakamatel inimestel. Painduvust on vaja selleks, et olla terve.
• Selleks, et osaleda venitustreeningus, peab eelnevalt kodus spagaadi maha saama. Kahjuks on jah selline arvamus, et venitustreeningusse võiksid tulla need, kes hästi painduvad. Vastupidi, minu suurim rõõm on treeningutes näha inimesi, kelle painduvus on nii halb, et nad ei suuda seistes sõrmeotstega põrandatki puudutada. Minu rõõm on näha nende arengut ja elukvaliteedi paranemist.
• Mul ei ole mõtet venitustreeningusse tulla, ma nagunii ei saa millegagi hakkama ja midagi paremaks ei lähe, olen juba vana. Vale puha! Painduvus on kõige kiiremini arenev kehaline võime. Normliikuvuse poole on mõistlik püüelda ka väga kõrges eas. Rohkem kui normliikuvust me aga oma treeningutes ei taotlegi, sest see pole tervisele kasulik.
• Käin nüüd 2x nädalas venitamas, ootan juba, millal tulemusi näen. Tulemuste jaoks soovitan iga treening välja valida vähemalt ühe harjutuse, mis treeningus kõige halvemini välja tuleb, ning seda kodus 2x päevas teha, 4 minutit korraga. Alles siis on võimalik tulemusi näha. Venitustreeningud on selleks, et kogu keha kiirelt üle käia; õppida, kuidas õigesti venitada; aru saada, mis piirkonnad vajavad kodus rohkem tööd. Kodus harjutamata meistriks ei saa.
• Kuulsin, et venitamine on kahjulik – see on valus, tekitab mikrorebendeid ja vähendab jõudu. Olen ka ise seda kuulnud ja komöödiafilmi raha jäi tol õhtul kinokassasse viimata. Venitamine on veidi valus. Paljud asjad on veidi valusad ja ebameeldivad, kuid kasulikud. Kõige asjakohasem näide oleks jõutrenn. Kui pingutatakse elu eest kätekõverdusi teha, siis mõnikord valatakse lisaks higile ka pisaraid. Õige tehnikaga venitamine on aga pigem mõnus kui valus. Seda saate venitustreeningutes praktiseerida. Väga valus tunne venitamise ajal tähendab seda, et sa ei venita enam, vaid tekitad endale vigastuse. Seda tuleks iga hinna eest vältida.                                                                                                                              Venitamine tekitab mikrorebendeid, seetõttu ei tohiks venitada?! Naerupaus. Aga mida jõutreening siis tekitab?! Jõutreeningu mõte ongi tekitada mikrorebendeid, et sellest taastuda ja saada tugevamaks. Pole kuulnud, et keegi oleks propageerinud, et jõutreeningut ei tohi enam teha, sest see tekitab lihastes mikrorebendeid. Kuna „mikrorebendid“ tunduvad aga nii hirmsa sõnana, siis sobib see füsioloogiat mittetundvate inimeste hirmutamiseks hästi.                                                                                                                                                                              Fakt, et venitamine vähendab jõudu, on nagu kontekstist välja rebitud Kroonika pealkiri. Venitamine vähendab jõuvõimet väga ajutiselt, seetõttu ei tohiks Bolt enne 100m MM-i starti pool tundi spagaadis istuda. Lõppkokkuvõttes aga poleks Bolt kunagi ühtegi kuldmedalit võitnud, kui ta poleks tunde ja tunde enda painduvuse kallal iga nädal tööd teinud. Hea painduvus on jõu- ja kiirusvõime alustalaks. Kui pole head painduvust, siis ei saa isegi õigesti istuda, kükitada, kõndida, rääkimata jooksmisest.
• Ma ei viitsi venitustundi tulla, foam rolleri peal on mõnusam end rullida. Foam roller on massaažirull. Tema funktsiooniks ongi masseerida. Foam roller on vaese mehe massöör. Kui ei jõua massaaži endale lubada, siis mingit abi saab sellest ikka. Massaaži olulisusest võiks teha eraldi blogipostituse. Siinkohal lihtsalt mainin, et massaaž ja venitamine on teineteist täiendavad, kuid mitte teineteist asendavad tegevused. Kuna foam roller kuulub massaaživaldkonda, siis see ei ole mõeldud painduvuse suurendamiseks, vaid taastumiseks, lihaspingete lõdvestamiseks.
• Olen 40aastane mees, ma ei peagi enam painduma nagu väike lasteaialaps. Eluliselt on siiski vajalik säilitada normpainduvus kõikides meie liigestes, kaasa arvatud lülisambas. Arvatakse, et liigesliikuvuse säilitamisega ei ole vaja tegeleda, sest inimesel ongi elamiseks vaja sellist liigesliikuvust, mida ta igapäevaselt kasutab – milleks mul on vaja käsi 180 kraadi üles tõsta, kui ma kasutan neid vaid trükkimiseks ja nõudepesemiseks?! Esialgu tundub, et ei olegi. Paraku on liigesed nii loodud, et kui me neid täisamplituudis ei kasuta, siis nad hakkavad kinni jääma. Lõpuks muutuvad valulikuks ja võimatuks ka need liigutused, mida meil igapäevaselt vaja teha on. Selle nimel, et tervena elada, tuleks kõiki liigeseid liigutada täisamplituudis kõikides suundades. Venitustreeningutes saate täpsemaid teadmisi, kuidas seda teha.
• Lapsed painduvad hästi.  Minu eakate rühma naised painduvad keskmiselt paremini kui tänapäeva esimese klassi lapsed. See on murettekitav. Lapsevanemad muretsevad, missugust koolikotti nende lapsed 5 minutit kannavad, kui kõnnivad koolitrepist üles, aga nad ei muretse, missugustes asendites lapsed televiisori/arvuti/nutitelefoni taga pidevalt aega veedavad ja kui vähe nad liiguvad ning painutavad.
• Venitustreening on igav, seal ei saa rannavormi, aktiivsusmonitor annab keset treeningut märku, et on aeg end liigutama hakata, uni tuleb ka peale. Jah, vahel tuleb teha ka igavaid asju oma keha heaks. Jah, ka selline treening on vajalik, kus higi ei voola ning kalorid ei jookse mööda külgi mühinal maha. Aktiivsusmonitor on üsna rumal seadeldis ega oska hinnata, mis on keha jaoks veel hea peale kõrge pulsi. Kui venitustreeningus tuleb uni peale, siis on see väga hea märk, et keha on lõdvestunud. Venitamise jaoks ongi vaja end võimalikult lõdvaks lasta.
• Kui painduvus on halb, tuleb venitusasendites rohkem nõksutada, suruda ja pingutada. See on kõige suurem viga, mida venitustreeningutes tehakse. Tegelikult tuleb vastupidiselt käituda – mida halvem on painduvus, seda lihtsamaid venitusharjutusi tuleb teha ning seda rohkem tuleb neid tehes keskenduda lõdvestumisele ja hingamisele.

Kui ma ise noor treenitav olin, oli inimestel kombeks vahetult enne venitusharjutuste osa aeroobikatreeningutest jalga lasta. Milleks ikka oma aega kulutada, kui kaloreid enam eriti ei kulu!?! Kui ma 7 aastat tagasi venitustreeningute andmist alustasin,  oli mu treeningutes vähe inimesi. Mõni ullikene jäi pärast mõnda muud trenni sinna, sest kodus polnud ilmselt midagi paremat teha. Aastate jooksul olukord aga muutus – inimesed tulid ekstra venitustreeningu pärast ning nii mõnigi tuli ainult venitustreeningu pärast teisest linna otsast kohale. Praegu võin väita, et venitustreeningud on vaat et populaarsemadki kui seljatreeningud. Inimesed on aru saanud, et venitustreeningusse võib kaasa võtta nii mehe, lapsed kui ka äia ning ämma.

NB! Ma kogu südamest loodan, et kõik seljaprobleemidega inimesed leiavad tee ka venitustreeningutesse. Kuna venitus- ja seljatreeningud on tunniplaanis järjest ning 99% inimestest käivad mõlemas treeningus, siis enamasti keskendun seljatreeningus rohkem kerelihaste tugevdamisele. Kui venitustreeningus mitte käia, jäävad paljud lülisambale olulised harjutused tegemata. Ärge unustage, et väga tihti võib seljavalu põhjus seisneda hoopis lülisamba väheses liigutamises või jalalihaste elastsuse vähenemises. Sel juhul on venitustreening just see õige koht, kust tervenemist alustada.

Proovige järele, kuidas Teie painduvusega lood on:

• Istuge põrandal, jalad sirgelt ees. Vaadake, kas suudate selja sirgeks lükata. Kas suudate ka alaselja sirutada?
• Kükitage, jalad puusade laiuselt, jalalabad otse. Vaadake, kas kannad lähevad ilma vaevata vastu põrandat. Kas jalalabad on endiselt paralleelsed?

• Istuge, sirged jalad ees koos. Püüdke varvastest kinni võtta. Kas jalad on endiselt sirged?                                                                                                                                  Kui mõni nendest harjutustest ei õnnestunud, siis on kindlasti aeg sammud venitustreeningu poole seada. Venitustreening on alus kõikidele sportlikele tegevustele – jõusaal, jooksmine, tennis, jalgrattasõit, kepikõnd, aeroobika jne. Vajalik aga ka kontroritööst või raskest füüsilisest tööst taastumiseks. Pole inimest, kes venitamist ei vajaks. Head venitamist!

    Facebook: Liliani trennid

https://sites.google.com/view/lilianitrennid

Treener, personaaltreener, toitumisnõustaja, füsioterapeut, tegevusterapeut, kiropraktik, massöör – keda valida?

Magistritööd koostades tõdesin küsimustiku vastustest, et inimestel puudub selge arusaam, mis erinevus on nende seitsme elukutse esindaja vahel ja millal missuguse elukutse esindajalt peaks abi küsima. Otsustasin kirjutada väikese blogipostituse sel teemal.
          Treener on tavaliselt inimene, kes ideaalis treenib rühma inimesi, kelle tervis on korras ja kel pole erivajadusi.  Tegelikkuses on igas rühmas reeglina mõni erivajadustega treenitav (lampjalgsus, X-jalad vms), kes vajaks nõustamist. Seetõttu peaks treeneril olema oskus märgata ning vajadusel spetsialisti juurde suunata, alati ei peagi ise oskama nõu anda. Treenerite haridus on väga erinev. Tasuks uurida, milline on konkreetse treeneri haridus. Mõned õpivad ülikoolis 3 aastat treeneriks, mõned õpivad lausa 5 aastat. Aeroobikatreeneri pabereid on aga võimalik saada nelja nädalavahetusega. Aeroobikatreenerite seas on nii neid, kel haridust vaid 4 nädalavahetust (mõni täiendab end usinalt ka täiendkoolitustel), kui ka neid, kel selja taga 5 ülikooliaastat. Tean, et paljud treenijad kasutavad võimalust, et pärast tunni lõppu treenerilt nõu küsida. Siinkohal peaks olema ettevaatlik, et treener teaks, mida ta räägib.
          Personaaltreener on tavaliselt inimene, kes treenib korraga ühte tervet inimest (vahel ka väikest gruppi). Ideaalis võiks personaaltreener osata harjutusi kohandada vastavalt inimese individuaalsetele vajadustele (käsi kipsis, rasedus jne). Personaaltreeneri tähtsaimaks omaduseks on kindlasti psühholoogilised oskused - kuidas hoida klienti, kes treeningu eest maksab. Inimeste seas on levinud arvamus, et personaaltreener on midagi väga tarka ja eksootilist ning personaaltreener on võrreldes tavatreeneriga imeinimene. Mina isiklikult seda seisukohta ei jaga. Võrdleme treeneri ja personaaltreeneri koolitust: aeroobikatreeneril on selleks minimaalselt 8 päeva ja 450€, personaaltreeneri puhul aga 18 päeva ja 1950€. Personaaltreeneri ühepäevase õppe maksumus on 2 korda suurem ning koolituspäevi on 10 võrra rohkem. Samas minu arvates ei õigusta 10 lisapäeva personaaltreenerite palju kõrgemaid hindu ja imeinimese mainet. Olles töötanud nii rühmatreenerina kui ka andes individuaalsed füsioteraapia tunde, siis pean tõdema, et kui individuaalsete tundide puhul on tõesti väga olulised suhtlemisoskused kliendiga, siis rühmatreeningute puhul on palju raskem leida kuldset keskteed. Rühmatreeningus võib osalejate vanusevahe olla 60 eluaastat. Üks tahab rahulikku võimlemist, teine intensiivset kardiotreeningut, ühel on haige parem puusaliiges, teisel vasak põlveliiges, kolmandal on kõik liigesed haiged, neljandal on halb tuju ja talle ei meeldi sinu muusikamaitse, viiendal ei jätku õhku ja kuuendal on külm, seitsmenda jaoks on harjutused liiga rasked ja kaheksas ei kuluta piisavalt kaloreid. Seega ei tasu alahinnata rühmatreenerite oskuseid arvestada mitte ühe, vaid kõigi treenitavate vajadustega. Loomulikult ei saa rühmatreener arvestada iga treenija vajadustega nii detailselt kui korraga vaid ühte indiviidi treeniv personaaltreener, aga mingil määral tuleb kõikide erivajadusi siiski arvesse võtta ja koostada tund, mis enam-vähem kõigile meeldiv ning jõukohane on. Personaaltreenerid reklaamivad end tavaliselt kui inimesed, kes on treenerid, füsioterapeudid ja toitumisspetsialistid ühes isikus, aga pole võimalik 18 päeva jooksul omandada põhjapanevad teadmised meditsiinist, sportimisest ning toitumisest. Kõik kolm on väga laiad teadused. Toitumisnõustamist võiks teha ikkagi toitumisnõustaja ja tõsise terviseprobleemi puhul nõustada füsioterapeut.
          Toitumisnõustaja - inimene, kel on piisavad teadmised, et nõustada, kuidas muuta oma toidusedelit vastavalt kehalisele koormusele ja terviseseisundile. Sel aastal hakkas Tartu Tervishoiu Kõrgkool koolitama toitumisspetsialiste. Neil peab olemas olema terviseteaduste bakalaureusekraad. Õppeaeg on 5 kuud. Toitumisnõustaja on väga vastutusrikas amet. Seega olen seisukohal, et toitumisnõustamise teenust ei saa pakkuda inimene, kes on käinud vaid mõned tunnid mõnel koolitusel. Algtasemel toitumisnõustamist (söö rohkem puu- ja juurvilju, eelista praadimisele keetmist jms) võivad minu hinnangul teha nii treenerid, personaaltreenerid kui ka füsioterapeudid, kuid detailse toitumisprogrammi koostamiseks (kus inimesele antakse ette täpsed retseptid ja kogused) on vaja toitumisnõustajaks ikka õppida. Eriti oluline on see sel juhul, kui inimene ei piira/suurenda kaloraaži, vaid tahab/peab menüüst välja jätma terveid toidugruppe (gluteeni- ja piimatalumatus, taimetoitlus jne).
          Füsioterapeut on inimene, kes treenib terviseprobleemidega inimest või inimesi. Ta on õppinud meditsiini (ortopeedilist, neuroloogilist, geriaatrilist, spordi, kardio-respiratoorset, skeleti-lihassüsteemi füsioteraapiat, lastehaigusi, sisehaigusi, erakorralist meditsiini, farmakoloogiat jne) ja oskab nõu anda, millal midagi tegema tohib hakata, millal millise eriarsti poole pöörduda, oskab näha ohumärke jne. Füsioterapeudil on minimaalselt 3aastane ülikooliharidus. Füsioterapeudiks ei ole võimalik saada pelgalt mõni nädalavahetus koolitustel käies. Tänapäeval töötavad paljud füsioterapeudid ka treeneritena spordiklubides. Mina lõpetasin Tartu Ülikooli ja võin öelda, et sealne õpe on väga teoreetiline ja kui tulevasel füsioterapeudil ei ole väljastpoolt ülikooli omandatud praktilisi teadmisi ja kogemusi, siis on väga raske hakata inimesi treenima, pigem võiks avada abiarsti kabineti ja hakata inimesi terviseprobleemide alal nõustama. Tervishoiu Kõrgkoolis õppivad tudengid saavad märksa enam praktilisi teadmisi, kuidas reaalselt treeninguid läbi viia. Kindlasti jääb neil aga saamata osa teoreetilisi teadmisi. Seega tasub tulevastel füsioterapeutidel mõelda, et mis on nende tugevam külg enne õpingute alustamist. Kui tegu on tegevsportlasega, siis eelistaksin Tartu Ülikooli, et saada ka fantastilised teoreetilised teadmised. Kui tegu on pigem suure raamatusõbraga, siis soovitaksin pigem Tervishoiu Kõrgkooli, sest teoreetilisi teadmisi on lihtsam pärast juurde ammutada, kui praktilisi saada. Nii võib juhtuda, et füsioterapeut, kelle vastuvõtule pöördud, on sama tark nagu arst, aga reie eesmiseid lihaseid venitada ei oska (või vastupidi). Eks mõlemad kõrgkoolid pingutavad pidevalt selle nimel, et õppekavasid veelgi parandada. Konkurents erialale on väga tihe, nii et võib kindel olla, et sind raviv füsioterapeut ei ole kindlasti mitte rumal.
          Tegevusterapeut - peaaegu nagu füsioterapeut. Võib öelda, et tegevusterapeut on füsioterapeut, kes on spetsialiseerunud abivahendite kohandamisele ning tegeleb palju inimeste peenmotoorse võimekuse arendamisega. Näiteks parandab patsientide käelisi oskusi  pärast insulti  puslede kokkupanemisega ja õpetab, kuidas abivahendi abil sokke taas jalga saada. Samas peab ka iga füsioterapeut oskama abivahendeid kohandada. Ühesõnaga need kaks elukutse esindajat täiendavad teineteist. Kohtades, kus teist ei ole, peab üks mõlema töö ära tegema. Kohtades, kus on mõlema valdkonna esindajad, spetsialiseerub füsioterapeut tavaliselt rohkem võimlemisele, tegevusterapeut rohkem abivahenditele ja peenmotoorsele tegevusele. Tegevusterapeudiks saab õppida Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis ning õppeaeg kestab 4 aastat.
          Kiropraktik - tavainimesed teavad kiropraktikut kui inimest, kes raksutab ja väänab, paneb liigeseid paika. Juhin tähelepanu asjaolule, et Eestis ei koolitata kiropraktikuid, kuid Eestis tegutseb palju isehakanud kiropraktikuid. Kiropraktik on sellise elukutse esindaja, kel peab olema meeletult hea haridus ning väga pikaajalised kogemused, et oma tööd hästi teha. Kiropraktiku tausta tasuks hoolega uurida, sest kiroprakik võib inimele põhjustada jäädavaid vigastusi. Kiroprakika ei ole massaaž, mis toimib peaaegu alati ja millega on väga raske kellelegi jäädavat kahjustust teha. Kiropraktiku tausta tuleb uurida ka seetõttu, et Eestis ja mujal maailmas korraldatakse palju hirmkalleid koolitusi, kus õpetatakse paar nädalavahetust, kuidas hakata kiropraktikuks. Inimesele, kes on maksnud hirmkalli raha, antakse tunnistus. See pannakse seinale ja hakatakse raha tagasi koguma. Enamik füsioterapeute on arvamusel, et kiropraktikat ei ole üldse vaja. Mina isiklikult arvan, et kiropraktika on hea, kui seda teostab äärmiselt asjatundlik kiropraktik, kuid kiropraktikat ei vaja kõik inimesed. Samuti olen seisukohal, et kiropraktika ei ole selline, mida peaks iga kuu endale teha laskma. Kui mõni "kiropraktik" kutsub teid iga kuu tagasi, siis mina sellist kiropraktikut ei soovitaks. WHO andmetel peab kiropraktik olema õppinud vähemalt 4 aastat täiskohaga õppes (sealhulgas 1000 tundi kliinilist juhendatud praktikat). Uurige, kas teie kiropraktik on õppinud vähemalt 4 aastat täiskohaga õppes kiropraktikuks. Välismaal on kiropraktiku õpe teatud ülikoolides väga heal tasemel ja mõnes riigis võrdsustatakse kiropraktiku diplom ka arstidiplomiga. Kokkuvõtvalt ei ole kiropraktika midagi, mis asendaks kuidagi treeningut. Kompetentse kiropraktiku töö võimalikult pikaajaliseks säilumiseks on vaja ilmtingimata oma keha sobivalt treenida. Ka füsioterapeutidele õpetatakse õppeprotsessi käigus veidi manuaalteraapiat. Paljud füsioterapeudid käivad ka manuaalteraapia koolitustel. Samas ma ei arva, et see tähendaks seda, et füsioterapeut olekski kohe sama mis kiropraktik. Juhin tähelepanu sellele, et näiteks füsioteraapia bakalaureuseõpe ei sisalda mitte ühtegi tundi manuaalteraapia õpet. Ometi on patsientide seas levinud arvamus, et iga füsioterapeut oskab ragistada. Nii see ei ole. Iga füsioterapeut ei oska ragistada ja iga füsioterapeut ei tohikski ragistada.
          Massöör - inimene, kes mudib ja silitab ning seeläbi parandab verevarustust, aitab jääkainetel väljuda ning kiirendab taastumist ja vähendab lihaspingeid. Massöör ei ole samuti inimene, kes on käinud paar nädalavahetust massaažikoolitusel ning osutab nüüd teenust. Eesti Massööride Liit ütleb oma kodulehel, et nende jaoks on libamassöörid need, kes on läbinud vähem kui 1000 tundi ametlikku koolitust. Sageli arvavad inimesed, et füsioterapeut on pädevam massaaži tegema kui massöör, sest füsioterapeudil on kõrgharidus. Mina jällegi ei arva nii. Igaüks jäägu oma liistude juurde. Füsioterapeudid läbivad küll oma õppes massaažiaine ja massaažipraktika, kuid minu hinnangul ei ole see siiski sama kui ametliku massaažikoolituse läbimine. Seega võib minu hinnangul olla massaaž üks füsioteraapia osa (lihaspingete leevendamiseks), aga eraldi massaažiteenust võiksid osutada ikkagi professionaalsed massöörid, kes seda on põhjalikumalt õppinud kui füsioterapeudid.
          Kokkuvõtvalt tahan rõhutada, et tänapäeval korraldatakse igal alal hingematva hinnaga koolitusi (rahateenimise eesmärgil), mille läbimise järgselt antakse välja tunnistus (midagi peab ju selle üüratu raha eest pakkuma). Tunnistuse saavad kõik, kes on raha maksnud ja oma aja ära istunud. Enamasti eksamit ei toimu, praktilisi oskusi ja teoreetilisi teadmisi ei testita. Inimesed panevad tunnistuse seinale ja asuvad tööle. On palju elukutseid, mille tegevus ei ole riiklikult reguleeritud. See võib kaasa tuua tervisekahju. Seega peaks iga inimene ise süüvima, et spetsialist, kelle teenuseid ta kasutab, on ka päriselt koolitatud spetsialist. Paber üksi muidugi kvaliteetset teenust ei garanteeri. Mõnikord on nii, et paber on, aga teadmisi ei ole. Mõnikord on vastupidi. Teenusepakkuja valimisel tuleks seega arvestada nii haridust, töökogemust kui ka endiste klientide kogemusi. Ja iga asja jaoks olgu ikka oma spetsialist. Massaaži tehku massöör, toitumissoovitusi andku toitumisspetsialist, seljavaluga tegelegu füsioterapeut jne. Õnneks on tänapäeval järjest enam meil ka multitalente, kes õpivad aina juurde ja juurde ning ongi osavad juba mitmel alal.
Facebook: Liliani trennid

https://sites.google.com/view/lilianitrennid