Minult küsitakse väga tihti personaaltreeninguid. Mõtlesin veidi pikemalt selgitada, miks ma reeglina nendele „ei“ ütlen.
Personaaltreeningute puhul on inimestel välja kujunenud uskumus, et need on midagi täiesti erilist. Sama kehtib individuaalse füsioteraapia kohta. Pean kahjuks nii mõnegi pettumuseks ütlema, et need siiski ei ole midagi kardinaalselt erilist.
Arvatakse, et kui maksan personaaltreeningu eest 25€ ja rühmatreeningu eest 2,5€, siis peaks personaaltreeningus toimuma 10 korda suurem areng. Nii see paraku ei ole. Seetõttu ma „ei“ ütlengi.
Esimesed käegakatsutavad tulemused tulevad umbes 3 korda nädalas treenides umbes 3 kuu pärast. See tähendaks umbes 900 euro pärast. Reeglina keegi ei ole valmis treeningutele 3 kuu jooksul 900€ panustama. Arvatakse, et areng tuleb ühe personaaltreeningu järel. Või siis tüüpiline arvamus on, et mulle koostatakse kava ja hakkan kodus iseseisvalt tegema. Olgem ausad, kes teeb kodus iseseisvalt trenni?! Enamus hakkab küll suure entusiasmiga kodus trenni tegema... Soetatakse asjad, tehakse paar korda trenni. Seejärel tuleb elu – abikaasal on sünnipäev, emal on vaja puude ladumises abi, televiisorist tuleb hea film, koer tahab sülle jne.
Arvatakse, et personaaltreeningus/füsioterapeutilises individuaaltunnis tehakse hoopis teistsuguseid, mingisuguseid täiesti erilisi harjutusi. Harjutusi, mida rühmatunnis ei tehta, vaid mida hoitakse nendele klientidele, kel on raha personaaltreeningusse tulla. See pole tõsi.
Arvatakse, et personaaltreeningus saadakse 100%-lise tähelepanu osaliseks, kuid rühmatreeningus ei jätku treeneril kõikide treenitavate jaoks silmi. Tõsi ta on, et personaaltreeningus on kogu tähelepanu ühel treenitaval. Samas ei tasuks alahinnata rühmatreenerite võimet rühma jälgida. Harva juhtub nii, et kõik treenitavad on esimest korda trennis. Tavaliselt on igas tunnis mitte rohkem kui paar uut treenitavat. Seetõttu oskab treener tähelepanu suunata.
Kõige olulisem põhjus, miks ma personaaltreeningutele „ei“ ütlen, on see, et kõiki vigu on võimalik personaaltreeningus parandada, kuid kõiki parandusi ei ole võimalik vastu võtta/rakendada. Oletame näiteks, et lapsele võetakse koduõpetaja, et viimane teda lugema õpetaks. Tõenäoliselt tuleb areng veidi kiiremini kui tavaklassis õppides, kuid ükskõik kui hea õpetaja ei ole võimeline 60 minutiga lapsele selgeks õpetama nii tähed, kui ka veerima ja soravalt lugema õpetama. Lisaks võib juhtuda, et areng on hoopis aeglasem, sest klassikaaslased võivad lapse arengule samuti positiivselt mõjuda. Laps õpib rühmas oskusi, mida ta individuaalõppes ei õpiks. Sama kehtib rühmatreeningute kohta. Rühmatreeningute eelis on see, et need toimuvad kodust väljas. Kindlad kellaajad ja nädalapäevad mõjuvad kohustusena ja tõenäosus, et rühmatreeningust ei viilita, on suurem võrreldes kodus tehtavate treeningutega. Lisaks on rühmas tehtavatel treeningutel teisigi eeliseid. Teistega koos trenni tehes on lihtsam raskemate harjutuste tegemiseks motivatsiooni leida. Kodus eelistatakse teha pigem meeldivaid harjutusi. Rühmatreeningutes tuleb ära kannatada ka need harjutused, mida ise parema meelega ei teeks. Teiste pingutuste nägemine paneb ka ennast rohkem pingutama. Rühmatreeningutes on hea näha, et on ka teisi, kel kõik perfektselt veel välja ei tule. Samuti on hea edasijõudnute vaatamisest motivatsiooni leida, et ise peagi sama osavaks saada. Rühmatreeningus on ka vähem pinget kõike õigesti teha. On aega järk-järgult areneda ja paremaks saada. Ei pea ühe tunniga maailmatargaks saama. Mõnikord ma ei käi algajat kordagi tunni jooksul parandamas, vaid annan talle aega atra seada. Personaaltreeningus oleks just nagu kohustus juba esimesel korral kõik perfektselt teha. Tuleb meeles pidada, et ükskõik mis uue alaga tegelema hakates võtab paremakssaamine aega.
Kuna personaaltreeningutes ei tehta salajasi harjutusi, samuti pole võimalik ühe tunniga kõiki harjutusi perfektselt sooritama õppida, olengi soovitanud pigem külastada rühmatreeninguid. Olen veendunud, et kümne rühmatreeninguga õpib inimene palju rohkem kui ühe personaaltreeninguga. Tal on lihtsalt rohkem aega. Mõnikord tuleb mul ühte asja ühel treenitaval 20 korda viiekümnes eri treeningus parandada, enne kui treenitav selle omaks võtab ja rakendama õpib. Ja sel juhul pole tegu saamatu treenitavaga, vaid igati normaalse treenitavaga.
Seetõttu ootangi personaaltreeningutesse ainult neid, kes tõesti kuidagi ei saa rühmatreeningutes osaleda – näiteks Tartust väljapool elavad inimesed või kelle terviseseisund ei luba rühmatreeningutel osaleda. See pole kiusu pärast, vaid seetõttu, et ma tõesti tahaks, et inimesed treeningutest kasu ka saaksid.
Facebook: Liliani trennid
https://sites.google.com/view/lilianitrennid
No comments:
Post a Comment