Hiljuti võttis minuga ühendust ajakirjanik, et ma kirjutaksin koolikottidest. Kuna minu koolikotiteemaline postitus oleks olnud väga lühike (Kallid lapsevanemad, teie lapse koolikott ei pea maksma 130 eurot, sobib ka paarikümneeurone koolikott. Hoopis tähtsam on see, et laps kannaks koolikotti mõlema õla peal ning koolikoti traksid oleksid reguleeritud ühepikkuseks.), siis tegin ettepaneku, et võiks rääkida ka muudel teemadel, mis on vaat et tähtsamadki. Kuna neil polnud selle tarbeks ruumi, siis otsustasin, et teen hoopis vastavasisulise blogipostituse. Leian, et on palju teisi olulisi momente, mille peale kooliteed alustava lapse vanemad võiksid mõelda.
Lasteaias on päevakava mitmekesine: istutakse põrandal, istutakse tooli peal, mängitakse õues, jalutatakse õues, joostakse, ronitakse, magatakse. Lapsed saavad olla erinevates asendites/tegevustes. Kooli minnes see kõik muutub kardinaalselt. Esialgu istutakse keskmiselt 4 tundi päevas tooli peal, vanemates klassides juba 8 tundi. Kuigi kehalist kasvatust on 2x45 minutit nädalas, siis see on minu kui füsioterapeudi arvates nagu _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ (ropp väljend). Kehalises kasvatuses on vaja läbi teha teatud alad (näiteks pallivise, kõrgushüpe, 60 m jooks jne), mis kõik nõuavad oma korra ootamist. Ehk 45 minutist võib suur osa koosneda ootamisest. Pealegi lastakse lapsed varem tunnist ära, et nad jõuaks pesta ja riideid vahetada. Venitusharjutusi teevad tunni lõpus vähesed õpetajad (tõenäoliselt pole selleks aegagi). Kuigi praegusel ajal on mitmeid algatusi, mis tahavad laste vahetunde aktiivsemaks muuta, siis olgem ausad, enamikes koolides ei tohi ikka veel vahetunnis joosta. Mis veel kurvem, lapsed ei tahagi joosta, nad eelistavad vahetundides aega veeta nutiseadmetes. Lapsi viiakse autoga kooli, koolist autoga koju või huviringi. Mõnikord nõuab ka huviring istumist – lauluring, kunstiring, muusikakool vms. Seejärel autoga koju koolitöid tegema. Ja ongi magamamineku aeg. Sageli võib nädalavahetustel lastel olla veelgi vähem liikumist – tehakse koolitöid, veedetakse aega mobiiltelefoni, televiisori ja arvuti taga. Seetõttu panen vanematele südamele, et huviringiks oleks sportlik tegevus. Lapsed lihtsalt peavad ka koolipäevadel liikuma. Kui laps tuleb koolist pärast 4-8tunnist istumist, istuvad paar tundi huviringis, paar tundi koduseid ülesandeid tehes ja paar tundi televiisori ees, on asjalood kurvad. Võibolla algklassides jõuab käia nii sportlikus huviringis kui ka nn istuvas huviringis, siis põhikoolis ma kahtlen selles.
Sportliku huviringiga võiks alustada kohe 1.klassi alguses, septembrikuus. Ideaalis muidugi juba lasteaias. Enamik spordiringe toimuvad algklassilastele 2x nädalas 60 minutit korraga. SEDA ON LIIGA VÄHE!!! Laps peaks liikuma vähemalt 60 minutit PÄEVAS. Seega kaks korda nädalas pole piisav. Kui paljud lapsevanemad saavad öelda, et nende lapsed liiguvad 60 minutit pärast koolipäeva lõppu isegi talvekuudel? Mitte paljud. Seega tuleks leida mitu spordiringi. Soovitan niimoodi kombineerida, et lapsel oleks pärast iga koolipäeva mõni tore spordiring. Seetõttu tuleb vähemalt algklassideskombineerida kaks-kolm erinevat spordiringi nii, et pärast iga koolipäeva saaks organiseeritult liikuda. Soovitan vanematel olla julge ja treeneritega rääkida. See on võimalik, et teatud spordiring tegutseb 3x nädalas, aga treener nõustub, et laps käib treeningutes vaid 1x nädalas, sest muudel päevadel on teised spordiringid. Mida rohkemate spordialadega laps enne 12.eluaastat kokku puutub, seda parem. Soovitangi proovida erinevaid alasid.
Kui laps käib E-R spordiringides, siis nädalavahetustel on võimalus kogu perega leida mõni sportlik tegevus – matkata looduses, suusatada, kelgutada, uisutada jne. Kui see ei ole võimalik, leidub hea otsimise korral spordiringe, mis tegutsevad ka nädalalavahetustel. Nn puhkepäeva, kus laps istub terve päev oma toas nutiseadmes, pole vaja. Laps peab iga päev liikuma. Siiski soovitaksin vähemalt üks päev nädalas jätta struktureeritud treeningu vabaks, kus laps saab sporti teha nn vabalt. Kui endal pole aega lapsega koos sportida/mängida, siis saatke laps batuudikeskusesse, ujulasse vms.
Olen kokku puutunud lapsevanematega, kes on öelnud, et nende lapsed teevad iga päev pärast kooli sporti hängides kaubanduskeskustes. Mina ei pea seda spordiks. Olen täiesti veendunud, et kogenud treeneri käe all treenides saab laps mitte ainult füüsiliselt tugevaks, vaid sellel on veel lugematu arv kasutegureid. Laps õpib meeskonnas tegutsema, sõprussuhteid looma, õpib võitma ja kaotama, esinema, aega planeerima, õpib kohusetunnet, punktuaalsust, pingutamist, eesmärkide seadmist jne.
Igal lapsel tuleb mingi hetk see aeg, mil ta tuleb koju ja ütleb, et tema enam trenni ei lähe. Treener karjus; kaastreenitav narris; kaotas võistlustel; treener käskis rasket harjutust teha vms. Kõige sagedasem põhjus on muidugi see, et kodus pitsat süües nutitelefonis mängimine on tunduvalt mõnusam, kui mööda köit üles ronida ja võibolla selle käigus ka villid peopessa saada. Iga lapsevanema kohustus peaks olema last motiveerida ning selgitada, miks sportimine on oluline. Kõige parem oleks muidugi ka ise eeskuju näidata. Mõnikord tõesti tuleb spordiala või treenerit vahetada, aga seda ma küll ei usu, et lapsele ei sobi ükski spordiala. Sel juhul on viga ehk selles, et kodus on mõnusam kui trennis käimine. Kui laps trenni ei lähe, aga võib selle asemel kodus kohukest süüa ning televiisorit vaadata, siis ta eelistabki trenni mitte minna. Lapsevanem peab selles suhtes kaval olema.
Paljud lapsevanemad ei pane last trenni, sest lapsel on hinded halvad ja viimane peab kodus pigem õppimisele keskenduma. See on kõige suurem viga lapsevanemate poolt. Uskuge mind, kui laps end pärast kooli liigutab, tuleb see tema vaimsele võimekusele ainult kasuks. Füüsiline ja vaimne võimekus on väga tihedalt seotud. See, et sportlased olid trennis, kui kõigevägevam mõistust jagas, pole tõsi. Vastupidi, spordiringis käivad lapsed peavad oma aega paremini planeerima, et järgmiseks päevaks samuti koolitööd tehtud saada. Neil on vähem aega kodus laua taga veiderdada, vaid peavad keskenduma õppimisele. Sportimine ei too halbu hindeid, sportimine viib elus edasi, annab enesekindlust ja usku, et kui väga tahta, on kõik võimalik.
Suhelge vahel ka treeneri(tega). Ärge ahistage neid enne ja pärast iga treeningut lõputute küsimuste ja ülemuretsemisega, kuid mõned korrad aastas oleks küll paslik küsida, kuidas lapsel läheb. Näiteks et kas ta üldse käib trennis või istub hoopis riietusruumis nutitelefonis.
Soovitan kord aastas käia lapsega noorsportlase tervisekontrollis, mis on kuni 19aastastele tasuta. Samuti soovitan kord aastas last näidata füsioterapeudile. On kahju, et 2x aastas käiakse hambaarstile hambaid näitamas ja see on tavapärane. Minnakse ka siis, kui konkreetset kaebust ei ole. Tahetakse, et väike auk saaks ära parandatud enne, kui see suuremaks muutub. Skeleti-lihassüsteemi käiakse füsioterapeutidele näitamas aga alles siis, kui on probleem. See võiks muutuda.
Jälgige, et lapse jalanõud oleksid alati parajad. Pigem suuremad kui väiksemad.Jälgige, et lapse tallavõlv oleks toestatud ning hüppeliigesed ei vajuks sisse.Vajadusel käige lapsega jalgade koormusjaotuse analüüsil ning laske valmistada individuaalsed tallatoed. Mõnikord on vaja ka spetsiaalseid jalanõusid. Ülikalli koolikoti asemel võiks pigem investeerida laste jalanõudesse. Palun laske lastel vahepeal olla ka täiesti paljajalu, kas või kodus.
Kui laps teeb korralikult sporti, peab ka tema toitumine olema täisväärtuslik. Siinkohal on abiks näiteks lehekülg tap.nutridata.ee. Piirake laste rämpstoidu söömist. Vaadake, mille peale laps taskuraha kulutab. Kui laps sooja lõunasööki ei söö, vaid läheb hoopis puhvetisse magusat ostma, siis see ei ole aktsepteeritav. Ka hommikusöögi vahelejätmine, et enne kooli R-kioskist midagi osta, pole tervislik. Jälgige, et nad ei jooks energiajooke. Selgitage, miks need on ohtlikud. Õppige valmistama tervislikke magustoite, kus magustajateks on datlid/banaanid. Õpetage lapsi armastama puu- ja juurvilju, pähkleid, seemneid. Ärge kunagi premeerige lapsi magusaga, vaid pigem kvaliteetajaga. Ärge unustage, et meie kliimas on vaja toidulisandina tarbida D-vitamiini. Laske lapse D-vitamiini taset talviti kontrollida. Kui perearst ei taha seda teha, saab seda väikese tasu eest ise organiseerida.
Jälgige, et laps jooks piisavalt vedelikku ning võtaks ka treeningusse kaasa veepudeli, kus sees oleks gaseerimata vesi.
Piirake laste ekraanide taga veedetavat aega. Olen kuulnud lugusid lastest, kes öösiti magavad vaid paar tundi, sest ülejäänud aja on nutitelefonis või playstationi taga.
Jälgige, et laps ei istuks pidevalt ainult passiivse rühiga (küürus seljaga). Torgake teda näiteks näpuga selga, kui märkate teda lösutamasJ Leidke ka koduste tööde tegemiseks erinevaid asendeid – mõningaid koduseid töid saab teha ka põrandal rätsepistes, põrandal kõhuli, voodis pikutades saab raamatut lugeda (lugemislamp!) jne. Mida rohkem erinevaid asendeid, seda parem. Luuletust ja sõnu saab pähe õppida ka näiteks õues jalutades. Olge loomingulised.
Kui laps spordib ja toitub piisavalt, on vajalik tagada ka piisav uni. Umbes 2 tundi enne magamaminekut võiks olla ekraanivaba aeg. Seadke sisse mõnus rutiin – vanniskäik, hea une tee, unejutt. Ka nädalavahetustel võiksid lapsed magama minna samal kellaajal nagu koolipäevadel. Algklassilapsed vajavad 9-11 tundi und. Uni on kõige tähtsam üldse. Tähtsam kui hinded või medalid. Uni on kõige alus, vundament. Pigem jäägu koolitükid tegemata või film vaatamata.
Kasutage koolivaheaegu, et teha veelgi rohkem sporti, kui kooliajal seda võimalik teha on.
Laste õnn on lapsevanemate teha!
Facebook: Liliani trennid
https://sites.google.com/view/lilianitrennid
No comments:
Post a Comment