Treener on tavaliselt inimene, kes ideaalis treenib rühma inimesi, kelle tervis on korras ja kel pole erivajadusi. Tegelikkuses on igas rühmas reeglina mõni erivajadustega treenitav (lampjalgsus, X-jalad vms), kes vajaks nõustamist. Seetõttu peaks treeneril olema oskus märgata ning vajadusel spetsialisti juurde suunata, alati ei peagi ise oskama nõu anda. Treenerite haridus on väga erinev. Tasuks uurida, milline on konkreetse treeneri haridus. Mõned õpivad ülikoolis 3 aastat treeneriks, mõned õpivad lausa 5 aastat. Aeroobikatreeneri pabereid on aga võimalik saada nelja nädalavahetusega. Aeroobikatreenerite seas on nii neid, kel haridust vaid 4 nädalavahetust (mõni täiendab end usinalt ka täiendkoolitustel), kui ka neid, kel selja taga 5 ülikooliaastat. Tean, et paljud treenijad kasutavad võimalust, et pärast tunni lõppu treenerilt nõu küsida. Siinkohal peaks olema ettevaatlik, et treener teaks, mida ta räägib.
Personaaltreener on tavaliselt inimene, kes treenib korraga ühte tervet inimest (vahel ka väikest gruppi). Ideaalis võiks personaaltreener osata harjutusi kohandada vastavalt inimese individuaalsetele vajadustele (käsi kipsis, rasedus jne). Personaaltreeneri tähtsaimaks omaduseks on kindlasti psühholoogilised oskused - kuidas hoida klienti, kes treeningu eest maksab. Inimeste seas on levinud arvamus, et personaaltreener on midagi väga tarka ja eksootilist ning personaaltreener on võrreldes tavatreeneriga imeinimene. Mina isiklikult seda seisukohta ei jaga. Võrdleme treeneri ja personaaltreeneri koolitust: aeroobikatreeneril on selleks minimaalselt 8 päeva ja 450€, personaaltreeneri puhul aga 18 päeva ja 1950€. Personaaltreeneri ühepäevase õppe maksumus on 2 korda suurem ning koolituspäevi on 10 võrra rohkem. Samas minu arvates ei õigusta 10 lisapäeva personaaltreenerite palju kõrgemaid hindu ja imeinimese mainet. Olles töötanud nii rühmatreenerina kui ka andes individuaalsed füsioteraapia tunde, siis pean tõdema, et kui individuaalsete tundide puhul on tõesti väga olulised suhtlemisoskused kliendiga, siis rühmatreeningute puhul on palju raskem leida kuldset keskteed. Rühmatreeningus võib osalejate vanusevahe olla 60 eluaastat. Üks tahab rahulikku võimlemist, teine intensiivset kardiotreeningut, ühel on haige parem puusaliiges, teisel vasak põlveliiges, kolmandal on kõik liigesed haiged, neljandal on halb tuju ja talle ei meeldi sinu muusikamaitse, viiendal ei jätku õhku ja kuuendal on külm, seitsmenda jaoks on harjutused liiga rasked ja kaheksas ei kuluta piisavalt kaloreid. Seega ei tasu alahinnata rühmatreenerite oskuseid arvestada mitte ühe, vaid kõigi treenitavate vajadustega. Loomulikult ei saa rühmatreener arvestada iga treenija vajadustega nii detailselt kui korraga vaid ühte indiviidi treeniv personaaltreener, aga mingil määral tuleb kõikide erivajadusi siiski arvesse võtta ja koostada tund, mis enam-vähem kõigile meeldiv ning jõukohane on. Personaaltreenerid reklaamivad end tavaliselt kui inimesed, kes on treenerid, füsioterapeudid ja toitumisspetsialistid ühes isikus, aga pole võimalik 18 päeva jooksul omandada põhjapanevad teadmised meditsiinist, sportimisest ning toitumisest. Kõik kolm on väga laiad teadused. Toitumisnõustamist võiks teha ikkagi toitumisnõustaja ja tõsise terviseprobleemi puhul nõustada füsioterapeut.
Toitumisnõustaja - inimene, kel on piisavad teadmised, et nõustada, kuidas muuta oma toidusedelit vastavalt kehalisele koormusele ja terviseseisundile. Sel aastal hakkas Tartu Tervishoiu Kõrgkool koolitama toitumisspetsialiste. Neil peab olemas olema terviseteaduste bakalaureusekraad. Õppeaeg on 5 kuud. Toitumisnõustaja on väga vastutusrikas amet. Seega olen seisukohal, et toitumisnõustamise teenust ei saa pakkuda inimene, kes on käinud vaid mõned tunnid mõnel koolitusel. Algtasemel toitumisnõustamist (söö rohkem puu- ja juurvilju, eelista praadimisele keetmist jms) võivad minu hinnangul teha nii treenerid, personaaltreenerid kui ka füsioterapeudid, kuid detailse toitumisprogrammi koostamiseks (kus inimesele antakse ette täpsed retseptid ja kogused) on vaja toitumisnõustajaks ikka õppida. Eriti oluline on see sel juhul, kui inimene ei piira/suurenda kaloraaži, vaid tahab/peab menüüst välja jätma terveid toidugruppe (gluteeni- ja piimatalumatus, taimetoitlus jne).
Füsioterapeut on inimene, kes treenib terviseprobleemidega inimest või inimesi. Ta on õppinud meditsiini (ortopeedilist, neuroloogilist, geriaatrilist, spordi, kardio-respiratoorset, skeleti-lihassüsteemi füsioteraapiat, lastehaigusi, sisehaigusi, erakorralist meditsiini, farmakoloogiat jne) ja oskab nõu anda, millal midagi tegema tohib hakata, millal millise eriarsti poole pöörduda, oskab näha ohumärke jne. Füsioterapeudil on minimaalselt 3aastane ülikooliharidus. Füsioterapeudiks ei ole võimalik saada pelgalt mõni nädalavahetus koolitustel käies. Tänapäeval töötavad paljud füsioterapeudid ka treeneritena spordiklubides. Mina lõpetasin Tartu Ülikooli ja võin öelda, et sealne õpe on väga teoreetiline ja kui tulevasel füsioterapeudil ei ole väljastpoolt ülikooli omandatud praktilisi teadmisi ja kogemusi, siis on väga raske hakata inimesi treenima, pigem võiks avada abiarsti kabineti ja hakata inimesi terviseprobleemide alal nõustama. Tervishoiu Kõrgkoolis õppivad tudengid saavad märksa enam praktilisi teadmisi, kuidas reaalselt treeninguid läbi viia. Kindlasti jääb neil aga saamata osa teoreetilisi teadmisi. Seega tasub tulevastel füsioterapeutidel mõelda, et mis on nende tugevam külg enne õpingute alustamist. Kui tegu on tegevsportlasega, siis eelistaksin Tartu Ülikooli, et saada ka fantastilised teoreetilised teadmised. Kui tegu on pigem suure raamatusõbraga, siis soovitaksin pigem Tervishoiu Kõrgkooli, sest teoreetilisi teadmisi on lihtsam pärast juurde ammutada, kui praktilisi saada. Nii võib juhtuda, et füsioterapeut, kelle vastuvõtule pöördud, on sama tark nagu arst, aga reie eesmiseid lihaseid venitada ei oska (või vastupidi). Eks mõlemad kõrgkoolid pingutavad pidevalt selle nimel, et õppekavasid veelgi parandada. Konkurents erialale on väga tihe, nii et võib kindel olla, et sind raviv füsioterapeut ei ole kindlasti mitte rumal.
Tegevusterapeut - peaaegu nagu füsioterapeut. Võib öelda, et tegevusterapeut on füsioterapeut, kes on spetsialiseerunud abivahendite kohandamisele ning tegeleb palju inimeste peenmotoorse võimekuse arendamisega. Näiteks parandab patsientide käelisi oskusi pärast insulti puslede kokkupanemisega ja õpetab, kuidas abivahendi abil sokke taas jalga saada. Samas peab ka iga füsioterapeut oskama abivahendeid kohandada. Ühesõnaga need kaks elukutse esindajat täiendavad teineteist. Kohtades, kus teist ei ole, peab üks mõlema töö ära tegema. Kohtades, kus on mõlema valdkonna esindajad, spetsialiseerub füsioterapeut tavaliselt rohkem võimlemisele, tegevusterapeut rohkem abivahenditele ja peenmotoorsele tegevusele. Tegevusterapeudiks saab õppida Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis ning õppeaeg kestab 4 aastat.
Kiropraktik - tavainimesed teavad kiropraktikut kui inimest, kes raksutab ja väänab, paneb liigeseid paika. Juhin tähelepanu asjaolule, et Eestis ei koolitata kiropraktikuid, kuid Eestis tegutseb palju isehakanud kiropraktikuid. Kiropraktik on sellise elukutse esindaja, kel peab olema meeletult hea haridus ning väga pikaajalised kogemused, et oma tööd hästi teha. Kiropraktiku tausta tasuks hoolega uurida, sest kiroprakik võib inimele põhjustada jäädavaid vigastusi. Kiroprakika ei ole massaaž, mis toimib peaaegu alati ja millega on väga raske kellelegi jäädavat kahjustust teha. Kiropraktiku tausta tuleb uurida ka seetõttu, et Eestis ja mujal maailmas korraldatakse palju hirmkalleid koolitusi, kus õpetatakse paar nädalavahetust, kuidas hakata kiropraktikuks. Inimesele, kes on maksnud hirmkalli raha, antakse tunnistus. See pannakse seinale ja hakatakse raha tagasi koguma. Enamik füsioterapeute on arvamusel, et kiropraktikat ei ole üldse vaja. Mina isiklikult arvan, et kiropraktika on hea, kui seda teostab äärmiselt asjatundlik kiropraktik, kuid kiropraktikat ei vaja kõik inimesed. Samuti olen seisukohal, et kiropraktika ei ole selline, mida peaks iga kuu endale teha laskma. Kui mõni "kiropraktik" kutsub teid iga kuu tagasi, siis mina sellist kiropraktikut ei soovitaks. WHO andmetel peab kiropraktik olema õppinud vähemalt 4 aastat täiskohaga õppes (sealhulgas 1000 tundi kliinilist juhendatud praktikat). Uurige, kas teie kiropraktik on õppinud vähemalt 4 aastat täiskohaga õppes kiropraktikuks. Välismaal on kiropraktiku õpe teatud ülikoolides väga heal tasemel ja mõnes riigis võrdsustatakse kiropraktiku diplom ka arstidiplomiga. Kokkuvõtvalt ei ole kiropraktika midagi, mis asendaks kuidagi treeningut. Kompetentse kiropraktiku töö võimalikult pikaajaliseks säilumiseks on vaja ilmtingimata oma keha sobivalt treenida. Ka füsioterapeutidele õpetatakse õppeprotsessi käigus veidi manuaalteraapiat. Paljud füsioterapeudid käivad ka manuaalteraapia koolitustel. Samas ma ei arva, et see tähendaks seda, et füsioterapeut olekski kohe sama mis kiropraktik. Juhin tähelepanu sellele, et näiteks füsioteraapia bakalaureuseõpe ei sisalda mitte ühtegi tundi manuaalteraapia õpet. Ometi on patsientide seas levinud arvamus, et iga füsioterapeut oskab ragistada. Nii see ei ole. Iga füsioterapeut ei oska ragistada ja iga füsioterapeut ei tohikski ragistada.
Massöör - inimene, kes mudib ja silitab ning seeläbi parandab verevarustust, aitab jääkainetel väljuda ning kiirendab taastumist ja vähendab lihaspingeid. Massöör ei ole samuti inimene, kes on käinud paar nädalavahetust massaažikoolitusel ning osutab nüüd teenust. Eesti Massööride Liit ütleb oma kodulehel, et nende jaoks on libamassöörid need, kes on läbinud vähem kui 1000 tundi ametlikku koolitust. Sageli arvavad inimesed, et füsioterapeut on pädevam massaaži tegema kui massöör, sest füsioterapeudil on kõrgharidus. Mina jällegi ei arva nii. Igaüks jäägu oma liistude juurde. Füsioterapeudid läbivad küll oma õppes massaažiaine ja massaažipraktika, kuid minu hinnangul ei ole see siiski sama kui ametliku massaažikoolituse läbimine. Seega võib minu hinnangul olla massaaž üks füsioteraapia osa (lihaspingete leevendamiseks), aga eraldi massaažiteenust võiksid osutada ikkagi professionaalsed massöörid, kes seda on põhjalikumalt õppinud kui füsioterapeudid.
Kokkuvõtvalt tahan rõhutada, et tänapäeval korraldatakse igal alal hingematva hinnaga koolitusi (rahateenimise eesmärgil), mille läbimise järgselt antakse välja tunnistus (midagi peab ju selle üüratu raha eest pakkuma). Tunnistuse saavad kõik, kes on raha maksnud ja oma aja ära istunud. Enamasti eksamit ei toimu, praktilisi oskusi ja teoreetilisi teadmisi ei testita. Inimesed panevad tunnistuse seinale ja asuvad tööle. On palju elukutseid, mille tegevus ei ole riiklikult reguleeritud. See võib kaasa tuua tervisekahju. Seega peaks iga inimene ise süüvima, et spetsialist, kelle teenuseid ta kasutab, on ka päriselt koolitatud spetsialist. Paber üksi muidugi kvaliteetset teenust ei garanteeri. Mõnikord on nii, et paber on, aga teadmisi ei ole. Mõnikord on vastupidi. Teenusepakkuja valimisel tuleks seega arvestada nii haridust, töökogemust kui ka endiste klientide kogemusi. Ja iga asja jaoks olgu ikka oma spetsialist. Massaaži tehku massöör, toitumissoovitusi andku toitumisspetsialist, seljavaluga tegelegu füsioterapeut jne. Õnneks on tänapäeval järjest enam meil ka multitalente, kes õpivad aina juurde ja juurde ning ongi osavad juba mitmel alal.
Facebook: Liliani trennid
https://sites.google.com/view/lilianitrennid
No comments:
Post a Comment