Tänasel toredal päeval, mil sain ühe kroonilise seljavalutaja tänu osaliseks läbi Swedbanki ja Oivalise Tervisliku Tordi aktsiooni, otsustasin kirjutada teekonnast, mis on mind antud hetkesse toonud.
Lasteaias pole ma kunagi käinud. Seetõttu ilmselt otsustati, et ma peaks vähemasti huviringides käima. 3aastaselt pandi mind lauluringi. Mul ei jäänud aga ükski laul vaatamata pingutustele pähe. Küsisin pidevalt lauluõpetaja käest tualetti ning tegelikult läksin ning piilusin lukuaugust tantsuringi tegemisi. Hakkasin vanaema paluma, et ta lubaks mul laulmise asemel tantsima minna. Probleem oli selles, et kõik teised olid juba 1.klassi lapsed ning mina olin nendest palju väiksem. Tantsuõpetaja aga võttis mu lahkelt vastu. Nii hakkasingi 4aastaselt tantsuringis käima. Eks mind alguses narriti ka, sest kes see ikka titte oma seltskonda tahab. Lisaks olin algkoolis pidevalt haige ja ei saanud palju trennis käia. Lisaks puudus mul igasugune muusikaline kuulmine, koordinatsioon ja paindusin halvemini kui puuhalg. Seega tantsisin kuni 8.klassi lõpuni kõige viimases reas. Siis aga toimus murrang, õppisin läbi tantsu emotsioone publikule edastama ja sattusin enam-vähem päevapealt viimasest reast esimesse. Käisin 11 aastat tantsuseltsis Pärliine, mille juhendajaks oli ja on Leili Väisa, kellele olen väga tänulik, et ta annab väikelinnas lastele võimaluse kõrgel tasemel tantsuga tegeleda. Antud rühmas õppisin peamiselt rahvatantsu, aga ka balleti algtõdesid, showtantsu, võimlemist ja muid stiile. Tol ajal tahtsin aga saada ajakirjanikuks või loomaarstiks (vähemalt seni kuni sain teada, et loomaarst peab loomi magama panema).
Algkoolis katsetasin ka võistlustantsuga, aga sellest ei tulnud midagi välja, sest ma ei suutnud sambat tantsides samal ajal lugeda kolmeni ja siis meeles pidada, mitmes kolmeline see neljast on. Põhikooli lõpus käisin veidi ka aeroobikas.
Kui ma Tartu Treffneri gümnaasiumisse õppima läksin, ei tegelenud ma umbes 1,5 kuud tantsuga. Ühel päeval aga sain kesklinnas juhuslikult kokku ühe endise trennikaaslasega, kes küsis, kus ma tantsimas käin. Ütlesin, et ei tea ühtki rühma, kuhu minna võiksin. Tema soovitas Hetero stuudiot (praegune Just tantsukool). Helistasin juhataja Maia Karmile ja rääkisin oma loo ära. Ta ütles, et kõik nende tantsijad on väga pikaajalise tantsustaažiga, kuid ma võin proovima ikka tulla. Kui ma esimesse treeningusse läksin, siis avanes mulle hoopis teine pilt kui minu varasemates treeningutes. Kõik tantsijad tegid enne treeningu algust iseseisvalt soojendust. Mäletan selgelt, kuidas Madli jalg oli vastu seina taeva poole sirutatud ja mul oli tõeline kassiahastus ning mõtlesin, et kuidas ma saaksin põgeneda nii, et keegi ei näeks. Jäin siiski trenni lõpuks ellu. Samuti ei öeldud, et nad mind enam kunagi näha ei soovi. Jumaldasin neid kolme aastat Hetero stuudios. Parimatest parimad trennikaaslased (ainult viis!), parimatest parim tantsuõpetaja Anne Tamm-Kivimets, treeningud 5 korda nädalas. Seal tegeleti peamiselt moderntantsuga, mis on minu lemmik tantsustiil. Sai tehtud ka rahvatantsu ning olid ka balletitunnid. See oli minu elu parim tantsuaeg. Mingit läbimurret ei tulnud. Olin algusest lõpuni kõige kehvem tantsija. See aga millegipärast ei heidutanud mind, vastupidi, minus tärkas esmakordselt raudkindel soov saada tantsuõpetajaks. Ka keskkooli ajal käisin lisaks veidi aeroobikas ning ka joogas. Kui gümnaasium läbi sai, olin ääretult kurb, sest lagunes ka minu "perekond".
Ah jaa. Keskkooli ajal tegin klassijuhataja palvel ka näiteringile paar tantsukava. Need osutusid väga populaarseks ja mingi aeg andsin kooli keldris ka tantsutunde. Seal käis küll 1-2 inimest, aga olin väga uhke.
Seejärel proovisin sisse saada Viljandi Kultuuriakadeemiasse tantsukunsti erialale. Paraku jõudsin küll nn finalistide sekka, kuid vestlusel vihjati, et jään tasuta kohalt välja, sest olen liiga paks. Kusjuures kehamassiindeksi kohaselt olin normaalkaalus. Samuti jäi tasuta kohalt välja üks kaaskannataja, kelle kõht olevat olnud liiga suur. Tegu oli väga talendika tantsijaga, kes oli saanud palju auhindu ka rahvusvahelistelt tantsuvõistlustelt. Kaaskannataja oli paberid viinud ka Tallinna Ülikooli koreograafia erialale ja sai esimesena seal sisse, kuid mina ei olnud julgenud Tallinna Ülikooli pabereid viia, sest mul oli teadmine, et Tallinna on raskem sisse saada kui Viljandisse. Sel hetkel olin aga paberite viimisega Tallinna juba hiljaks jäänud. Olin Viljandis pettunud, sest sisse sai näiteks inimene, kes polnud kunagi tantsimisega tegelenud ja mitu inimest, kes eelnevatel päevadel olid koju saadetud (kuid samas ei olnud keelatud ka jätkata). Otsustasin, et ei lähegi siis kõrgkooli, kui ei saanud minna õppima erialale, mida soovisin.
Läksin hoopis Londonisse lapsehoidjaks. Need olid kindlasti minu elu rõõmsaimad aastad. Esimesel aastal käisin kohalikus spordiklubis kikkpoksi, aeroobika ja jooga treeningutel. Teisel aastal aga ülemaailmselt tuntud tantsustuudiotes Pineapple ja Danceworks. Õppisin maailma parimate treenerite käe all moderntantsu.
Eestisse tagasi tulles läksin Balti Filmi- ja Meediakooli õppima suhtekorraldust. Sel ajal hüppasin paar korda sisse ka Fine5 treeningutesse. Samuti sõitsin iga nädal bussiga Tallinnast Antslasse (5h) ja tagasi (5h), et oma endises tantsuseltsis vabatahtlikuna tantsutunde anda. Pidi alles tahtmine olema! Mingi hetk aga avastasin, et valetamine ei ole ikka see, mida tahaksin ülikoolis õppida ning otsustasin midagi muud valida.
Keskkooli ajal olid mul seljavalud. Kui pikemalt istusin, siis parema abaluu alt hakkas kohutavalt "närima". Käisin perearsti juures, kes tegi röntgeni. Vaatas seda hirmunud pilguga ja ütles, et oi, nüüd pead küll hakkama taastusravis käima. Käisin veel ka taastusraviarsti juures, kes määras rühmatreeningud saalis. Ka tema oli väga tõsine ja sain aru, et asi on halb. Sain 3 erinevat seljadiagnoosi. Käisin määratud 10 korda kohal ning lisaks ostsin 10 korda juurde. Lisaks käisin 2 korda nädalas massaažis. Füsioterapeut ütles, et ma ei tohiks enam hüpata. Neuroloogi juures käisin ka ja tema ütles, et 25aastaselt võin olla ratastoolis. Mida rohkem oma diagnoosidele ja ratastoolile mõtlesin, seda rohkem minu selg valutama hakkas. Kui muidu valutas koolis istudes, siis nüüd segas ka tantsimist. Nii et mõtetel on ikka hämmastav jõud. Kui ausalt tunnistada, siis mõtlesin ka enesetapule, sest mis mõtet on elul, kui sa ei saa tegeleda asjadega, mida armastad. Mingi hetk otsustasin, et unustan seljavalu lihtsalt ära ja kõik asjad, mida ma ei tohi teha, ning jätkan tantsimist samamoodi nagu varem, kõige kiuste.
Keskkoolis esinenud kroonilise seljavalu kogemuse tõttu otsustasin füsioteraapiat õppima minna. Ülikooli kõrvalt andsin treeninguid Just tantsukoolis (rahvatants, lastetants), hiljem Tartu Kutsehariduskeskuses (modern- ja showtants). Mõni aeg olin ka vabatahtlik tantsuõpetaja Tartu Laste Turvakodus. Nipet-näpet siin ja seal veel. Mingi hetk lõin enda tantsustuudio Passion in Motion. Seal andsin tunde lastele ja noorukitele vanuses 5-25.
Tantsuõpe tänapäeval on aga väga stressirohke, sest kõik on üles ehitatud konkurentsile. Sageli võib võistlustel tantsust olulisemaks osutuda tutvused ning kostüümid. Lisaks on kõige keerulisem tantsurühmade puhul teistest sõltumine - mõni laps käib kohusetundlikult iga kord kohal, kuid kava ei õnnestu teiste tantsijate tõttu, kes vahel harva kohal käivad. Lisaks takistab laste treeninguid lõputult pikk nimekiri kodustest töödest, mis järgmiseks päevaks vaja ära teha on, ehk koolistress. Samuti vanemate rahakotid, mis ei pruugi võimaldada kõige uhkemaid kostüüme. Lisaks nõuab see (vähetuntud tantsurühma puhul) tantsuõpetaja enda vabatahtlikku tööd ning rahalist panust antud ettevõtmisse. See oligi peamine põhjus, miks jätsin enda rühma ja asusin tantsuõpetaja ning füsioterapeudina tööle Hiie koolis. Seal sain lastele õpetada tantsu ning sain veel palka ka.
Tagantjärele mõeldes oligi hea, et ma tantsuõpetajaks õppima ei läinud, sest tantsuõpetajana olen saavutanud kõik, mis kunagi soovisin. Minu tantsud on kolmel korral jõudnud Koolitantsu finaali (kusjuures tegu on olnud kolme erineva rühmaga), neist kahel korral olnud ka nominent. Lisaks kaks maakondlikku eripreemiat. Wanted Battle võistlusel saime showtantsude kategoorias 1.koha. Estraad- ja rahvaste tantsude festivalil sai minu rühm estraaditantsude kategoorias 1.koha. Veeriku kooli võimlemisfestivalil saime laureaaditiitli. Minu rahvatantsurühm tantsis välja kõrgema kategooria. Olen rühmadega käinud kahel korral tantsupeol ja ühel korral võimlemispeol. Lisaks sain 2012.aastal Tartumaa noorsootöö eripreemia. Pole ju paha.
2010.aastal tehti mulle ettepanek hakata andma tunde Tähtvere Tantsukeskuses. Küsiti, et mis treeninguid ma võiks anda. Pakkusin välja, et võiksin teha seljatreeninguid. Mul pole vähimatki aimu, kuidas see mõte mulle pähe jõudis, aga nii see läks. Minu üllatuseks kujunesid seljatreeningud äärmiselt populaarseks. Tähtvere Tantsukeskusest liikusin edasi Maaülikooli Spordiklubisse seljatreeninguid andma. Seal küsiti samuti, et kas oleks veel mõni treening, mida võiksin anda. Pakkusin välja venitustreeningud. Jällegi, ma ei tea, kust see mõte minu pähe tuli. Venitustreeningud ei olnud alguses populaarsed, kuid nende populaarsus aina kasvas ja lõpuks olid need veelgi populaarsemad kui seljatreeningud. Viimasel aastal olen selja- ja venitustreeninguid andnud omanimelistes trennides. Alustasin Laululaval. Sügisel pakkusin kroonilistele seljavalutajatele tasuta treeninguid ja üks osalejatest tegi ettepaneku, et võiksin seljatreeninguid hakata andma ka Annelinnas. Kristjan Jaak Petersoni Gümnaasium osutus imeliseks paigaks, sest seal saab kasutada mikrofoni ning olemas on ka pesemisvõimalused, lisaks saab mati hoiule jätta.
Ah jaa. 2016. aastal võtsin kätte ja otsustasin, et elu on nii igav, et lähen õige ka füsioteraapia magistriõppesse. 2018.aastal lõpetasin. Samal aastal alustasin psühholoogiaõpinguid, sest usun, et keha ja vaim on üks tervik.
Eks ikka vahel keegi mainib, et tema seljavalu on vähenenud/kadunud ja kuidas nad on treeningutes või pärast treeninguid saanud häid nõuandeid. See annab märku, et olen õigel teel.
Südamlik kummardus kõigile, kes mind on kasvatanud selliseks nagu ma olen. Samuti südamlik tänu kõigile nendele, kes on kunagi käinud või praegugi käivad minu treeningutes.
Väike update. Minult on küsitud, et mis minu kroonilisest seljavalust on saanud. Füsioterapeudina võin öelda, et ükski kolmest röntgenpildi järgi arstide poolt pandud diagnoosist ei olnud otsene seljavalu põhjus. Samuti ei vii ükski neist diagnoosidest ratastooli. Keegi ei uurinud minu abaluude liikuvust ega vaadanud istumisasendeid. Hetkel valutab minu selg siis, kui pean terve päev istuma/lamama või terve päev rasket füüsilist tööd tegema. Selle vastu aitab liigutamine. Seetõttu olen ka haigena teinud lülisamba liikuvusharjutusi ja venitusharjutusi, et seljal parem oleks. Istudes nihelen kogu aeg tooli peal ja muudan istumisasendeid. Rasket füüsilist tööd tehes teen samuti võimlemis- ja lamamispause. Seetõttu teen ka suvel 3 korda nädalas selja- ja venitustreeninguid - iseenda pärast. Kodus mulle ei meeldi üksinda võimelda. Kodus pole kunagi aega. Kindlad treeningajad on kindel kohustus, mis motiveerib muud toimetused kõrvale jätma.
Facebook: Liliani trennid
https://sites.google.com/view/lilianitrennid
No comments:
Post a Comment